Kohapiirang on omanike huvidega vastuolus

Leidmaks vastust küsimusele, kas kehtestada nn II samba pensionifondidele Eestisse investeerimise kohustus, tuleb naasta kohustusliku kogumispensioni idee alustalade juurde. Viimase põhieesmärk on tagada praegustele kogujatele (tulevastele pensionäridele) täiendav sissetulekuallikas pensionipõlve kulutuste katteks. Loodav süsteem peab tagama sissemaksete kindla kogumise, haldamise ja reguleeritud väljamaksete toimumise.

Pensionifondi osakuid omava isiku huvi on tema investeeringu reaalväärtuse kasv optimaalsel riskitasemel. Seega ei saa olla kahtlust, et ainus pensionireformist kasu saav isik on fondiosakute omanik -- tänane töötaja, homne pensionär. Seetõttu peab pensionifond investeerimisotsuseid tehes lähtuma vaid osakuomaniku, mitte riigi huvidest.

Tegutsevate, nn III samba pensionifondide tegevust reguleeriv pensionifondide seadus sätestab investorite kaitseks hulga piiranguid, millest tähtsaim on 40protsendine piirang aktsiainstrumentidele. USAs paar aastat tagasi läbiviidud küsitluse kohaselt on olulisim investeeringute tulusust mõjutav otsus allokatsiooniotsus -- kuidas jaotada investeeringud raha, võlakirjade ning aktsiate vahel. Sellest sõltub 91--92% investeeringu pikaajalisest tulususest.

Selline piirang ei kahjusta investorite huve, samas loob hea võimaluse kontrollida fondide võetavaid riske ja piirata osaku hinna volatiilsust.

Ka investeerimisfondide seadus sätestab piirangud investeeringutele kinnisvarasse ning avalikult noteerimata ettevõtete aktsiatesse. Nii üht kui teist iseloomustab läbipaistmatus, mis loob soodsad tingimused ülikõrgete riskide tekkimiseks ning osakuomanike raha kuritarvitamiseks.

Enamik suurtehinguist kinnisvaraturul tehakse senini kokkuleppehinnaga, mille õiglast taset on väga raske hinnata. Samuti võib vaid väike osa investeerimisfondide varast olla investeeritud noteerimata väärtpaberitesse, mis investeeringu tootlust silmas pidades võivad osutuda väga headeks investeerimisobjektideks, kuid millega ei kaubelda (seetõttu pole neid võimalik ka müüa) ning isegi kui leidub ostja, ei tarvitse tehingu hind vastata osakuomanike huvidele.

Geograafiliste investeerimispiirangute kehtestamine on otseses vastuolus investorite huvidega, kes ootavad fondijuhtidelt oskusi koostada hajutatud riskidega investeerimisportfell. Võimalik kohustus investeerida osa mistahes investeerimisfondi varadest ühte kitsasse geograafilisse piirkonda läheb otseselt vastuollu portfelliteooria riskide hajutamise põhimõtetega. Sellise piirangu puhul oleks suur osa pensionifondide investeeringuist paigutatud Eesti madala likviidsuse ning kõrge poliitilise riskiga väärtpaberiturule, kus sisulised valikuvariandid puuduvad.

Rahvusvaheline kapital on väga liikuv, otsides lakkamatult uusi kasulikke investeerimisobjekte. Seetõttu ei tasu muret tunda Eesti ettevõtete finantseerimise (puudumise) üle. Ülilikviidsed kohalikud pangad rahastavad meeleldi häid projekte. Sama väide kehtib ka rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide kohta. Pigem tundub probleem olevat sobivate projektide puudumine -- ka oluliselt langenud laenuintresside tingimustes pole märgata pankade laenutegevuse järsku aktiviseerumist. Eestlastel tuleks otsida häid ideid: kui idee on hea, küll leiavad fondid ka raha selle finantseerimiseks, vabatahtlikult, seadusandja surveta.

Geograafilise piirangu kehtestamisega tagataks kindlasti suure osa pensionifondide raha jäämine Eesti majandusse (mis on iseenesest väga tervitatav eesmärk), kuid seataks ohtu pensioniks raha koguvate eraisikute omandi väärtuse säilimine.