Kogumispensioni hind

Kogumispensioni süsteemi rakendamise kava avaldamine internetis on käivitanud üsna elava arutelu. Kahjuks on selle hulka sattunud müra, mida on võimendanud ka Äripäev.

Tänases pensionisüsteemis peab riik selleks, et pensione välja maksta, piisavalt maksustama tööealist põlvkonda. Raha, mis eile sotsiaalmaksuna koguti, makstakse homme pensionidena välja põhimõttel peost suhu.

Riigi vahendatav ümberjaotus põlvkondade vahel töötab reeglina tõrgeteta seni, kuni neid, kellele pensioni makstakse, ei ole väga palju, ja neid, keda maksustada, on piisavalt ja ühele töötajale langev koormus pole suur. Probleemid tekivad, kui maksustatavaid jääb vähemaks, ent pensionisaajate arv kasvab. Riigil on valida, kas maksta igale pensionärile senisest vähem või nõuda iga töötaja kohta senisest rohkem maksu.

Kogumispensioni puhul lähevad töötaja pensionimaksed tema enda tulevase pensioni jaoks. Selline skeem ei sõltu põlvkondadevahelisest ümberjaotusest (loe: pensioniealiste põlvkondade valitsusele antud mandaadist töötajaid maksustada), sest pensioniõiguse aluseks on inimese enda loodud vara. Pensionisüsteemi ülesanne on säilitada ja suurendada vara väärtust.

Teise pensionisamba rajamisel on põhiküsimus selles, kuidas senine peost suhu süsteem osaliselt asendada süsteemiga, millel on vara oma kohustuste täitmiseks.

Sotsiaalkindlustusreformi komisjon on valitsusele teinud järgmised ettepanekud:

1. kehtestada II samba makseks 5--7 % palgast;

2. teha II sammas kohustuslikuks kuni 35aastastele ja anda üle 35aastastele võimalus valida, kas tasuda enda makse II samba pensionifondi või I samba eelarvesse;

3. kehtestada reeglid, kuidas edaspidi suurendada I samba pensione;

4. sätestada II samba pensionifondide vara haldajatena eraõiguslikud fondivalitsejad ja näha ette tagatismehhanismid.

I samba sotsiaalmaks ja II samba kohustuslik makse on kvalitatiivselt erinevad -- üks on riigi tulu, teine mitte. Nii on otseselt eksitav jutt sotsiaalmaksu suurenemisest. Komisjoni ettepaneku kohaselt sotsiaalmaks väheneb. Reformi tagajärjel laekuks riigikassasse tööandja makstavat sotsiaalmaksu senisest vähem, II sambaga liitunud töötajate makse laekuks isiklikule arvele pensionifondis. Siit tekibki nn ülemineku hind. Riigi tulu I samba sotsiaalmaksust väheneb, ent säilib kohustus maksta riiklikke pensione.

Selleks tuleb saamata jääv tulu kompenseerida muudest vahenditest. Põhimõttelisi võimalusi on kolm: leida raha riigieelarvest (kärpides riigi muid kulutusi), võtta laenu või kehtestada töötajatele lisamakse. Igal võimalusel on erinev makromajanduslik tähendus, erinev on ka see, kellele pensionisüsteemi probleemide lahendamise rahaline koorem langeb. Mõistlik on jagada see kõigi kolme võimaluse vahel.

Riik kulutab tänavu pensionidele 6,5 mld krooni ehk ca 7,5% sisemajanduse kogutoodangust. II sammas ei suurenda riigi kulusid. Vastupidi, sedamööda, kuidas II samba osatähtsus kasvab, vähenevad riikliku I samba kulud. Väited II samba kurnavast mõjust on aga sisuliselt samaväärsed väidetega, et maksude alandamine on riigile kurnav.

Ootused riiklike pensionide suuruse suhtes on täna märksa suuremad kui võimalused neid ootusi rahuldada olukorras, kus töötajate arv püsivalt kahaneb. On loogiline, et need ootused avalduvad varem või hiljem poliitilises surves suurendada sotsiaalmaksu või riigieelarve eraldisi riiklike pensionide maksmiseks. Eriti kui senistest sotsiaalmaksu tuludest ei jätku enam riiklike pensionide väljamaksmiseks. See olukord on tegelikult juba saabunud. Samas, mida kõrgem on I samba sotsiaalmaks, seda kallim on tulevikus kogumispensionile ülemineku hind. Nii on suur vahe, kas suurendada I samba sotsiaalmaksu või kehtestada lisamakse II samba loomisel.

II sammas on tõenäoliselt ainuke võimalik kindlustus, et tulevikus suudetakse vältida I samba sotsiaalmaksu määra ebamõistlikku tõusu. Alternatiiv, kus I samba sotsiaalmaksu ja II samba maksemäärade aritmeetiline summa on suurem senisest tööandja sotsiaalmaksu määrast, pole sama, mis sotsiaalmaksu tõus.

Muidugi on inimesi, kelle maailmapildi, isikliku või ärihuviga II samba kava hästi ei haaku. Nende jaoks avaldan väikese saladuse. Tõesti, pensionide eest makstavast hinnast on põhimõtteliselt võimalik vabaneda. Ainult et sel juhul tuleb kõigil loobuda ka sissetulekust oma vanaduspõlves. Vastasel korral jääb kaks võimalust: maksta oma pensioni eest ise või veenda-sundida selle eest maksma teisi.