Seadusega toodi ohvriks televaataja

Riigikogu eelmisel koosseisul kulus aasta, et Mart Siimanni valitsuse kaabelleviseaduse eelnõu seadusena vastu võtta. Kuigi tuliseid vaidlusi läbielanud seadus pälvis lähenenud valimiste lummuses lõpuks riigikogu pea üksmeelse toetuse, ei räägi see veel sugugi seaduse headusest ja tehtu jäävusest. Seda muidugi eeldusel, et kõnealuse seaduse kontekstis tänaseks oma aja ära elanud taotlused ei pea jääma igavesti televaatajaid koormama.

Arutada selle üle, kas vahepealsed ähvardused jätta tarbija mingil põhjusel telepildist ilma, olid õigustatud või mitte, pole kaugeltki kõige olulisem. Ega seegi, kas Tele2 ainuõigus Tallinnale on õiguspärane või mitte. Küll vääriks siinkohal meenutamist, miks kaabelleviseadus sai just selline nagu ta sai, või siis rääkida sellest, kuivõrd tänases Tallinna tegelikkuses väljendub seadusandja aastatagune tahe.

Korduvalt on öeldud, et valitsuse ja riigikogu tahe kaabelleviseaduse juures oli eeskätt eelduste loomine toimiva konkurentsi tekkeks telekommunikatsiooniturul. Tõepoolest, kuid seda oludes, kus 1991. aasta sideseadus turgu praktiliselt ei reguleerinud ja Eesti Telefoni eriõiguste ammendumine tundus kauge tulevikuna. Eks kõnele sellest seegi, et seadusega isegi ei taotletud konkurentsi kaabelleviteenuste osas.

Tõsi, riigikogus tõstatus korduvalt küsimus, kas on õigustatud kaabeltelevisioonivõrkude käsitlemine loomuliku monopolina ja kas kaabeltelevisiooni näol on tegemist sellise avaliku teenusega, mille kättesaadavuse peab riik kõigile igal juhul tagama. Küsimus taandus sellelegi, kas konkureeriva telefonside arendamisse peavad kohustuslikult investeerima televaatajad või mitte.

Võiks öelda, et tulevasele konkurentsile telefoniturul toodi (ajutiselt) ohvriks televaataja. Ehk teisiti öeldes, kuradit asuti välja ajama peltsebuliga. Samas hääletas riigikogu kaabelleviseaduse sisemiselt vastuolulise eelnõu seaduseks tahtes ja usus, et Tallinnas, mille jaoks seda seadust õigupoolest tehti, jagavad linnavõimud oma haldusterritooriumi üksteisest sõltumatuteks kaabeltelevisioonivõrgu piirkondadeks vähemalt linnaosade järgi.

Monopolisuunitlusega kaabelleviseadust võis õigustada seni, kuni puudus telekommunikatsiooniseadus. Selle jõustumist mööda muutub kaabelleviseadus anakronismiks vähemalt selles osas, mis puudutab telekommunikatsiooniteenuseid. Kõigele lisaks sai vastne telekommunikatsiooniseadus liberaalsem kui nii mitmedki kaabelleviseadust lobistanud huvigrupid tahtsid.

On päris selge, et kohalikule kaabeltelevisioonivõrgu monopolile rõhuv kaabelleviseadus piirab konkurentsi telefoniteenuse pakkumisel, sest duopoli loomise põhimõttele rajatud seadus ei jäta kohta kolmandatele tegijatele. Duopoolne turg pole aga karvavõrdki etem monopoolsest. Lisaks määratleb kaabelleviseadus telefoniteenuse üksnes reaalajas toimiva protsessina ehk kitsamalt kui telekommunikatsiooniseadus.

Juba telekommunikatsiooniseaduse tegemise aegu oli selge, et pärast selle vastuvõtmist tuleb kaabelleviseadus muuta selleks, milleks ta on kutsutud: soosima pakkujate paljusust kaabeltelevisiooniturul ja seeläbi kaitsma tarbijat.

Sellest tulenevalt puudub ka igasugune vajadus tegevuslubade väljastamiseks avalike konkursside kaudu, sest antud juhul pole tegemist piiratud ressursi kasutamise korraldamisega. Kõige selle taustal pole millegagi põhjendatud kogu Tallinna andmine ühe kaabeltelevisiooniteenuste pakkuja kätte. Sellest võis vahest rääkida 1990. aastate keskpaigani, mitte aga 21. sajandi künnisel. Telefonimonopol on halb, kaabeltelevisiooni monopol veelgi halvem.