Elekter on samasugune kaup nagu leib

Igati atraktiivne oli lugeda tegudele kutsuvat ettevõtlusorganisatsioonide Eesti majanduse arengukava aastateks 2000?2006 (ÄP, 17.05). Lähenemine on vast veidi tormakas ja utoopiliste tähtaegadega meie haldussuutlikkuse taset arvestades. Siiski üks mõte sellega seoses.

Arengukava sätestab, et ?töötada 2000. aasta jooksul välja pikaajaline selge elektrienergia hinnamuutuste kava?. Selline seisukoht on küll ettevõtlusega seotud isikutelt ja organisatsioonidelt pehmelt öeldes üllatav. Tundub, nagu oleks sahmakas nõukogulikku plaanimajandust kavasse sisse tuisanud.

Ei tohiks unustada, et elekter on samasugune kaup nagu iga teine (sh ka oma erisustega, nagu on need teistel kaupadel). Niisamuti võiks nõuda saabaste, masuudi, pangateenuste või leiva pikaajalise hinnamuutuse kava. Seda paraku arengukavast ei leia. Kas seepärast, et mainitud tooted on ettevõtjate otsese kasu teenimise allikad. Aga tahaks kangesti veel ka (praegu Eesti riigile kuuluvate) tootmissisendite hinnamuutuste riskide vähendamise arvel kasu lõigata?

Kui määratleme turumajanduses mingi kauba hinna, siis juba lühiajalise arengu tulemusena hakkame märkama majanduses tekkivaid disproportsioone: kas suuname energiavarustuse allakäigule (nagu on praegu juhtunud) või vastupidi, sellega tihedamalt seotud teised sektorid.

Kuidas tunduks, kui määratleksime direktiivselt importmasuudi, gaasi, bensiini siseturu müügihinnad või siis pankade intressid pikemaks perioodiks? Eks ole tuttav lugu ? mõnikümmend aastat tagasi tugines sotsiaalse õigluse argumentidele madal ja stabiilne leiva hind, mis tõi kaasa leiva söötmise loomadele loomasööda asemel.

Samuti pole tõsiseltvõetav argument väide, et kuna elektrienergia tootmise põhikütus on kodumaine põlevkivi, peaksime energeetika kaudu muud majandust ja sotsiaalset õiglust turgutama. Ei saa kuidagi kiita tegevust, mis viib hinnastruktuuri disproportsioonide kaudu ebamajanduslikkusele ja kohalike loodusvarade raiskamisele.

On õige, et peaksime mõnevõrra sekkuma energiasektori kui loomuliku monopoli juhtimisse. Siiski ei tohi seda teha hindade, vaid sektori tulemusootuste kaudu, määratledes rentaabluse jm põhilised finantsnäitajad.

Kui meil endal selleks tarkust väheks jääb, saame kasutada võrdlust analoogsete ettevõtete tegevusega või vastavaid arenguid analoogse energiakasutusega riikides. Kui aga püüame määratleda müüdava kauba hinda, siis kirjutame endale turumajanduse oludes välja rumaluse sertifikaadi. Sest demonstreerime ju igale majandusmehhanismidest vähegi aru saavale analüütikule, et meil pole aimugi ei meile kuuluvast ettevõttest ega selle tegevust mõjutavaist majandusmehhanismidest ning me ei soovigi tegelda oma kapitali juhtimise ega üldise majanduskliima tervendamisega. Ja võibki saabuda parim aeg, et sogases vees kala püüda. Kas see ongi eesmärk?