Rahaline kaasavara pole oluline

Miks on LHVs viis tuumikaktsionäri? Miks mitte kolm, neli või kuus?

RT: Me olime koos Hansapangas. Miks just niimoodi läks ? raske öelda.

RL: See oli ka muidugi juhus.

TH: Eks me vaatasime, kellega võiks põhimõtteliselt hakata koos ja otsast peale tegema seda, mida me tegelikult juba Hansapangas tegime ? investeerimispangandust.

RT: Ilmselt oli neid tegureid palju. See ei tulnud sellest, et meid peaks olema viis.

AV: Olid teatud alad, mida me teha tahtsime, ning sinna tahtsime parimaid inimesi.

TH: Kuid päris nii see ei olnud, et me oleks võtnud partneriks parimaid inimesi, kui me nendega inimesena ei oleks sobinud.

Kui palju otsustas see, milline finantskapital oli igaühel kaasa tuua?

LHV: See ei otsustanud üldse.

Peamiselt said siis määravaks teadmised, kogemused ja omavahelised suhted?

RT: Pigem võime ehitada üles oma äriliini.

TH: Partnerluse puhul on tegelikult mõnes mõttes imelik üksteise tööd raha eest osta. Sa eeldad, et teine annab sada protsenti. Väga raske on sellele üldse rahanumbrit külge panna. Kui sa pead täielikult usaldama inimest, siis ei tohiks raha lugeda.

RL: Oluline ei olnud see kaasavara, mida inimene rahalises mõttes kaasa tõi. Mõte oli just selles, et kellega tahaks asja koos teha. Teisest küljest leppisime kokku ka näiteks palgasüsteemi osas. Kõik meie inimesed saavad põhipalgana ühesuguse numbri. Et ei tekiks vaidlusi, kes on ikka parem.

Kas te omavahel kirjalikke leppeid ka sõlmite või on kõik suusõnaline?

RT: Esiteks peab see, mis on seaduse järgi ette nähtud, olema kirjalik. Töölepingud on meil ikka kirjalikud.

RL: Põhimõtteliselt oleme kirja pannud selle, mida äriseadused nõuavad: ütleme, kuidas asjad firmas käivad. Teiseks on meil aktsionäridevaheline leping. Et väiksematel juurdetulevatel aktsionäridel oleks mõnevõrra suurem sõnaõigus, kui aktsiapakett neile seda annab.

Kuidas te ühitate omaniku ja juhi suhteid?

AV: Siin ei saa jääda passiivseks aktsionäriks. Kui inimene peaks firmast lahkuma, siis lahkub ta ka aktsionäride ringist. Seepärast ei saa ka rääkida, kes on omanik või kes on juht. Pigem oledki juht ja sellega kaasneb aktsionäriks olemine.

RT: Investeering aktsionärina ei ole tähtsusetu, kuid see on ka koht, kus tahaks ja kus on hea töötada. Tulu on boonuseks peale. Kui vaadata mujal investeerimispanku, siis ega passiivsed aktsionärid eriti palju ei teeni. Töötajad võtavad enamuse preemiate ja boonustena välja.

AV: Üks põhimõte, milles me kokku leppisime, on, et tulevikus peaks aktsionäriks olek või osalus kapitalis kajastama partneri rolli ettevõttes. See, kes toodab firmas hulga raha, saab ka aktsionäriks. Aktsionäride struktuur muutuks pidevalt ja kajastaks seda, kui tähtis keegi firmale on. See on praegu nagu ilus loosung, aga põhimõttena on see üleval.

RT: Põhimõttena on üleval ja mingil määral on reeglid kokku lepitud. See ei ole lepinguna vormistatud, aga me saame asjast kõik ühtemoodi aru.

Kuidas te oma tegevust kooskõlastate?

RT: Üritame teha kaks korda aastas, ja enam-vähem nii oleme me ka teinud, strateegia nõupidamise laadseid kokkusaamisi kuskil Tallinnast väljaspool. Seal räägime siis, kuidas kellelgi mingil äriliinil läinud on, millised on kavad edaspidiseks ning seejärel ühtlustame neid.

RL: Kord kuus on ka juhatuse kokkusaamine.

RT: Seal teeme taktikalisi otsuseid ja investeerimisotsuseid.

Põhimõtteliselt ajab siis igaüks oma valdkonna liini?

TH: Kui sa leiad, et saad teisele mingisugust lisaväärtust anda, siis lähed ja ütled. Loomulikult lähed ja räägid varahalduse poolega, kui tead, kes võiks varahalduse klient olla.

RL: Personaalne vastutus peab olema. Kollektiiv ei saa kunagi mingi asja eest vastutada. Selles mõttes peab ka äritegevuses olema igaühel mingi kindel asi, mille eest ta ainuisikuliselt vastutab. Kõike asju ei saa kooskõlastada ? see ei vii kuhugi.

AV: Rohkem on see, et toetatakse, aga ei kontrollita. Siin on ka ilmselt areng toimunud. Kui me alustasime, siis üritasime igas asjas konsensust saavutada. Nüüd on üsna palju muutunud. Igaühel on oma valdkond, mida ta teeb. Igaühel on alati õigus juurde astuda ja küsida: kuidas läheb? Kas on midagi uut või mis sa arvad, kui teeks seda teistmoodi? Aga igaüks teeb ikka nii, nagu õigeks peab. Minu meelest on eriti viimasel ajal tekkinud kindlus, et nii neid asju tulebki teha.

RT: Alguses oli ikka selline paikaloksumise aeg. Need valdkonnad, mida teeme ja kuidas teeme, on ikkagi muutunud. Esimene aasta oli selline, kus inimesed tegid eri valdkondades tööd. Nüüd on juba ära jagunenud: igaühel on teada, kus ta on ja mis temalt nõutakse.

AV: Alguses oli võibolla naiivsust rohkem, et arutame kõike koos, jõuame ikka ühiselt järeldustele. Praegu on asi usalduse peale läinud.

Kuivõrd erinevad või sarnased peavad koostööpartnerid olema? Kui erinevad või sarnased teie olete?

RT: Kultuurilised tõekspidamised peavad olema sarnased ja need on meil sarnased. Aga iseloomuomadustelt ja tegutsemisviisilt või töömeetoditelt oleme erinevad.

TH: Põhiline on ikkagi usaldus. Sa võid täiesti erinev inimene olla, peaasi, et sa usud sellesse, mida teine inimene teeb. Usud, et ta teeb seda hästi.

RL: Üldjoontes tuleb aktsepteerida teise inimese mõttemaailma ja sissekodeeritud käitumist. Kui sa inimest tead ja tunned, tead sa tegelikult, mida oodata. See ei tähenda, et sa pead temaga sarnane olema. Ma arvan, et see on isegi hea, kui ei ole.

AV: Usaldus tekib sellelt pinnalt, kui sa oled etteaimatav.

Kui tuleks nüüd inimene, keda te ei tea, ja tahaks teie partneriks saada, kas see oleks võimalik?

RT: Kui alguses olid ainult partnerid või osanikud, siis täna on inimesi rohkem juurde tulnud. Nüüd on meil ettevõttes tööl 25 inimese ringis. Nii et tuleb ka võõraid, aga partneriks saamiseks peab olema juba tükk aega oldud.

AV: See ongi teatud kombel nagu kompetents, et võtta erinevaid inimesi ja sulatada neid siia sisse.

RT: Kui inimesed on enamvähem ühest kohast tulnud, siis on kultuur selline, et võõras inimene ei pruugi ära harjuda.

Kui ma olen püüdnud mõne ala peale inimesi leida, siis ega see lihtne ole. Kui on hea tegija omal alal, kuid mingil põhjusel siia ei sobi, või tal endal ei ole mugav, siis ei ole asjal mõtet.

TH: Sellest ei piisa, kui inimene, keda sa tuua tahad, sinuga hästi läbi saab või sina teda usaldad. Minu puhul on küll nii, et see maailm, kus ma muidu elan, ja see, mis siin on, on täitsa erinevad. Teiste puhul on samamoodi.

Neid tegureid, mis siin olulised on, tuleb hoopis teise kandi pealt vaadata.

Miks on nimes LHV Lõhmuse, Haaveli ja Viisemanni nimi, aga puuduvad Tamm ja Lepmets?

RL: Üks põhjus on muidugi see, et muidu tuleb puu nimesid liiga palju ? tegemist oleks nagu saekaatriga. Algul oligi niimoodi, et nime valik oli nii ja naa. Mõtlesime, et mis siin nii väga häbeneda, võtame nimede järgi, kes me oleme. Hakkasime siis nimesid ritta panema. Ma arvan, et proovisime ka viit nime, aga et see enam-vähem suupärane oleks, kukkus kuidagi niimoodi välja.

Mulle tundub, et see töötab päris hästi. Hispaanias andsin kellelegi kaardi ja siis ta vaatas, et Haavel jaa ? see on kuulus ? jaa ? Vaclav Havel. Viisemann on ka natuke selline juudipärane äratuntav nimi.

RT: Eks igaüks oleks nõus olnud oma nimest loobuma. Ega Goldman ja Sachsis tööta ka ainult Goldman ja Sachs. Selles, kuidas inimesed väljastpoolt vaatavad, on teinekord vahe sees. Aga meie jaoks, kes me teame professionaalsete teenuste firmade nimede ja tegijate suhet, ei oma see tegelikult tähtsust.

RL: Teoorias on alati lihtsam lisada, hiljem pikemaks teha. Algul väga lohiseva asjaga alustada on raskem. Mingi ots peab inimestele juba meelde jääma, siis on võimalik sõnu ükshaaval juurde panna.

Kui palju te pärast tööd omavahel suhtlete?

RT: Kipub nii olema, et inimestel on hästi palju muid huvisid: kellele meeldib purjetada, kellele reisida. Ega tööväliselt me tihedalt ei suhtle, küll aga satume sageli samadesse kohtadesse.

RL: Mõnes mõttes on see isegi hea. Kuidas sa endale sellises suhteliselt väikeses firmas ikka tegevust kujundad, kui mitte oma sotsiaalse võrgustiku kaudu. Kui meil kõigil oleks täpselt üks suhtlusringkond, siis oleks see palju piiratum kui juhul, et meil kõigil on need mõnevõrra laiemad ja ka erinevamad.

TH: Samas on ka nii, et ega mina Hansapanga päevil suurtest Hansapanga üritustest osa ei võtnud. Siin on omavaheline läbisaamine ikkagi mingil määral tihedam. See, et me väljaspool tööaega väga palju ei suhtle, ei tähenda, et me omavahel läbi ei saa. Pigem on meil palju muid asju teha ja teisi sõpru, kellega suhelda.

Mis võiks saada määravaks, et keegi teist LHVst lahkuks?

RT: Iga asi võib saada määravaks, ega me siia kinni naelutatud pole.

RL: Praegu ei ole see probleemiks. Samal ajal ma arvan, et vaevalt siin kümne või kahekümne aasta pärast täpselt sama koosseis on. Oleks ilmselt paha, kui see nii oleks. Ma arvan, et nagu iga organisatsioon, peab ka LHV olema dünaamiline.

RT: Mina ei usu, et keegi olulistest tegijatest lahkub meie ettevõttest, tahtes samal alal Eestis või Baltimaades edasi tegutseda. Kui kellelgi tekib mõte, et tahaks töötada kuskil suures investeerimispangas rahvusvaheliselt, siis seda võib juhtuda. Samas võib ka ala vahetamist ette tulla, sest huvisid on inimestel palju ja on võimalik teha erinevaid asju. q