Vene uutest sadamatest saab kasu ka Eesti

Eesti sai päranduseks nõukogude ajast ebasümmeetrilise majandusstruktuuri. Suur osa vanast infrastruktuurist ilmutas oma ebaratsionaalsust ja tarbetust üpris kiirelt ? Eesti olude jaoks liigsuured ja kohanemisvõimetud üksused lakkasid toimimast. Varemetes laudad või tehasehooned ei jäta küll head muljet, kuid on paratamatud ja mingil moel isegi vajalikud mälestusmärgid ebaefektiivsele majandussüsteemile.

Osa sellest pärandist aga toimib siiani. Ma ei räägi mitte nõukogulikust mentaliteedist ega nn viiendast kolonnist, vaid täiesti käegakatsutavast vastastikkusest seotusest. Venemaa osutus oma välismajanduses osaliselt sõltuvaks uutest ja mitte kõige sõbralikumatest Balti riikidest. Loomulikult on sellel sõltuvusel positiivsed momendid, kuid nii nagu iga teine sunnitud suhtlus, on see toonud kaasa pingeid.

Alates Venemaa Föderatsiooni tekkest on seal räägitud vajadusest ehitada uusi sadamaid Läänemere kaldale, et suurendada oma väliskaubanduslikku iseseisvust.

Nüüd on need projektid osaliselt realiseerunud. Ust-Luuga sadamakompleksis on alustatud juba teist ehitusetappi, terminaali mineraalväetiste tarbeks. Venemaale igiomaselt toimub see protsess pisut kummaliselt. Nimelt on siiani rajamata sadama toimimiseks vajalik raudteeühendus, nii et täisvõimsust ei saavuta kompleks niipea.

Aga see on siiski tehniline detail. Mida need uued sadamad meile tähendavad? Või laiemalt ? mida nad tähendavad Vene-Balti suhete kontekstis? Väidan, et mõju on positiivne! Transiidifirmade lobitöö tulemusel on kujundatud Eestis üldiselt negatiivne suhtumine Venemaa kõnealusesse initsiatiivi. Suudan ka ise üles lugeda rea võimalikke negatiivseid järelmõjusid: transiiditulude vähenemine, mõningane tööpuuduse tõus põhiliselt venekeelse elanikkonna hulgas, Läänemere reostuskoormuse suurenemine jne.

Kuid asjal on olemas tugev positiivne külg. Nimelt väheneb vene kapitali surve Balti (transiidi)majandusele. Lisaks paraneb Venemaa eneseteadvus, sest väheneb vajadus maksta sundtransiidi eest. Seega nõrgeneb negatiivne inerts Vene-Balti suhetes.

Mis aga puutub meie vähenevasse transiiditulusse, siis ega see nii suur oht olegi. Muidugi võib mõne lugupeetud akadeemiku kombel arvutada Vene transiidi osakaaluks 60 SKPst, kuid selline arvutuskäik ei ole kuigi usaldusväärne. Soome Panga majandusinstituudi hiljutistel andmetel on Vene transiidi osakaal Balti riikide majanduses 5st protsendist Leedus kuni 9 protsendini Lätis. Eestis on see arv 8.

Rusikareegel majanduses kõlab ? riskide hajutamine suurendab turvalisust. Transiidi diversifitseerimine annab sama efekti. Venemaa välismajanduslike ja -poliitiliste valikute areaal laieneb. Seetõttu vähenevad ka pinged, mis sundsituatsioonis paratamatult kuhjuvad.

1998. aasta kriis Venemaal tundus esialgu peaaegu katastroofina. Lõpptulemusena on sellest aga kasu tõusnud nii Venemaale endale kui ka Eestile. Pikas perspektiivis osutuvad meile kasulikuks ka Venemaa uued sadamad Läänemere ääres. Vastastikune iseseisvumine annab meile valikuvõimaluse, mis lubab meil vabalt korraldada omavahelisi suhteid vastavalt muutuvatele oludele.