Kas on vaja riiklikku ettevõtluspoliitikat?

Eestis riikliku väike- ja keskmise suurusega ettevõtete arendamisele suunatud poliitika heakskiitmise järel on osa kommentaatoreid avaldanud arvamust, et otseste toetuste eraldamine väikeettevõtjatele on vale. Kahtlemata on üks võimalik seisukoht arvamus, et riigi roll on luua üldine soodne ärikeskkond, mitte aga toetada mingi väljavalitud ettevõtete grupi tegevust erimeetmetega. Küll konkurents paneb asjad paika, kes on efektiivsem, ja edukam jääb ellu.

Siiski peab enamik arenenud Euroopa riike vajalikuks toetada väike- ja keskettevõtete loomist, kasvu ja edukust vastava tugisüsteemi abil. Miks seda siis tehakse?

Ühelt poolt on laialdaselt tunnustatud seisukoht, et just väikeettevõtlus on viimase aastakümne jooksul toetanud majanduskasvu ja tööhõivet. Ettevõtjate osakaalu muutumist elanikkonnas viimasel sajandil kujutab U-kujuline kõver, mis näitab, et esialgu domineerinud kontsentratsiooniprotsessid asendusid eelmise sajandi viimastel aastakümnetel ettevõtjate arvu tõusu ja ettevõtte keskmise suuruse alanemise tendentsiga. Nüüd ollakse jõudnud nii kaugele, et ELi keskmise ettevõtte suurus on kuus töötajat.

Samal ajal on pea ülemaailmne probleem kõrge väljalangevus uusettevõtete hulgas. Sageli on läbikukkuva ettevõtte äriidee perspektiivne, ebaõnnestumise tingib aga stardikapitali, mõningate oskuste ja info nappus ? peab ju väikeettevõtja tegema esialgu üksinda seda, milleks suuremal ettevõttel on rida erialaspetsialiste. Samadel põhjustel jääb kindlasti arvukalt ettevõtteid üldse loomata.

Sageli toetatakse eelkõige just alustavaid ettevõtjaid, lähtudes sellest, et tugi ettevõtjale kõige raskemal tegutsemisperioodil tõstab ettevõtete ellujäämisprotsenti ning õigustab ennast edaspidi loodavate töökohtade ja kasvavate maksutulude arvel. Alternatiiv oleks mõnigi kord ettevõtte läbikukkumine ja lisanduvad töötud, kes samuti toetust vajavad.

Isegi kui lähtuda sellest, et erinevatel ettevõtetel peaks olema võrdsed tegutsemistingimused, tuleb meeles pidada, et suurettevõtetel on oma eelised nagunii. Suurem mõjukus ühiskonnas, paremad võimalused lobitööks, piisav raha parteikassade toetamiseks jms. Kõik see võimaldab mõjutada otsustajaid nende jaoks soodsamate otsuste langetamise suunas. Teatud soodustused väikeettevõtjatele vaid tasakaalustavad võimalusi.

Arvestagem, et mõnes mõttes on ettevõtluse kuldajad möödas. Tagasi vaadates imestab mõnigi ettevõtja, et kunagi oli võimalik alustada nii väikese stardikapitali ja väheste teadmistega ning vigadest õppides siiski püsima jääda. Turg oli tühi ja konkurents väike.

Praeguseks on olukord tundmatuseni muutunud. Üha kiiremini tuleb olla võimeline konkureerimiseks välisturgudel. Kui ajalooliselt oli valdavalt nii (ka teistes riikides), et tegevust alustati siseturul ja alles rea tegutsemisaastate järel hakati kaugemale vaatama, siis tänapäeval alustatakse üha sagedamini kohe välisturgudele mineku plaaniga.

See aga nõuab taas suuremaid teadmisi ja ressursse. See, et meil seni on suhteliselt hästi läinud, ei garanteeri edu edaspidi.

Koos heaolu tõusuga tulevikus võib langeda soov ettevõtjaks saada ? sellele eelistatakse kindlat sissetulekut suurfirmades või riigiametis. Inimesed soovivad vältida riski, nad ei soovi kaotada kindlat sissetulekut ega seada ohtu oma sääste.

Kaasneb kartus enese liigseks sidumiseks ? on ju ettevõtja inimene, kes selmet töötada 40 tundi nädalas teiste heaks, töötab 60 tundi nädalas iseendale. Isegi kui seda kompenseerib suurem sissetulek, on tulevik selleski osas ebakindel ? on ju meil üha häälekamad need, kes nõuavad tulude ümberjaotamist neilt, kes midagi teevad, neile, kes ei tee ? nimetades seda solidaarsuseks ja õigluseks.

Ettevõtluse toetamisel erinevates riikides võib rõhuasetus olla erinev sõltuvalt sellest, kas olulisemaks peetakse uusettevõtete loomist, väikeettevõtete tugevdamist, tööpuuduse vähendamist või mingi konkreetse grupi, näiteks tehnoloogiaettevõtete arengut.

Kõrvuti eesmärgiga majandust üldiselt elavdada ning tööhõivet parandada on vahel sihiks suunata abiprogramme konkreetsetele, millegi poolest raskemates lähtetingimustes olevatele potentsiaalsetele ettevõtjatele. Nendeks võivad olla näiteks töötud, puuetega inimesed, vähemusrahvused või naised.

Muidugi on tugisüsteemi juures ka oma ohud. Teistes riikides toetusorganisatsioone külastades on õnnestunud näha nii neid, kes tõesti püüavad anda oma parima väikeettevõtja abistamiseks, kui ka neid, kelle aur läheb enda vajalikkuse tõestamise, oma töökohtade säilimise ja järgmise aasta finantsressursside tagamise kindlustamiseks. Kindlasti on vaja kontrolli ja tagasisidet.

Samas peavad ootused olema realistlikud ? paratamatult kukub nii mõnigi stardiabi saanud ettevõte läbi ja kostub süüdistusi maksumaksja raha raiskamises. Täpselt ette näha, milline ettevõte omab parimaid tulevikuväljavaateid, on praktiliselt võimatu.