Kui äri ja rahavoog on stabiilne ja laopinda piisavalt, siis puudub otseselt vajadus mõelda efektiivsema laovarude juhtimise peale.
Teisisõnu ?on nii tuttavlikult soe olla?. Seda küll nii kaua, kui külm hakkab
Ösel Foodsis oli kaks aastat tagasi olukord, kus oli ette näha toodete ja pakendamisviiside nomenklatuuri olulist laienemist (tänaseks üle kolme korra, kokku on meil üle 125 tooterea). Tihti juhtus ka seda, et mõnda toodet meil polnud.
Tootmisjuht jälgis varusid ja tegi tootmisplaani, puudus korrektne müügitellimus. Seetõttu toodeti väikeste partiidena (mis tõi kaasa suured kulud), sest pidevalt oli midagi ootamatult vaja juurde toota.
Lisaks oli ees suvi, kus müügimahud on umbes kaks korda suuremad kui talvel.
Siis aga hakkasime leiutama ?jalgratast?, kuidas oma väikses firmas teha nii, et kasvava nomenklatuuriga ei läheks laoseis rahaliselt suureks ja samas ükski meie müügimees ei saaks öelda, et tal jäi midagi müümata.
Ideid saime muuhulgas ka Goldratti teooriast ja ?Piisoni lennust?. Erinevaid teooriaid tasub tudeerida, sest igas neis leidub mingi iva.
Tehtud tööga oleme tänaseks jõudnud seisu, kus novembriks teeb ?müük? järgmise aasta müügiplaani kuude, toodete, koguste ja hindade lõikes. Selle järgi saab ?sisseost? teha ostuprognoosid (ja lepingud, kui vajalik), tootmine ja ladu aga omad ennustused.
Peale selle on tootearendusplaan aastaks kuu täpsusega, jooksvalt lisanduvad kiirelt turule toodavad tooted.
Et müügijuht teeb igal reedel Eestis ja Lätis-Leedus tootmisele kohustusliku tellimuse järgmiseks nädalaks ja prognoosi teiseks-kolmandaks nädalaks, vastutab müük ise tellimuse õigsuse eest.
Laojuhataja vastutab puhvri eest Smartenis, selle eesmärk on hoida jääk võimalikult väike, sest hoiustamine on tasuline.
Loomulikult ei ole olukord ideaalne ja selleks ei saa see kunagi, aga kui põhipostulaadid, mille järgi joonduda, on paigas, siis tuleb resultaat parem ja on veelgi parendatav.
Samas ei ole ühegi firma mudelit võimalik teisele ettevõttele üle kanda. Seda sellepärast, et äri on alati erinev.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”