Maksumaksja ei toeta tulumaksu alandamist

Reformierakonna üldkoguga ajastus oli hästi valitud. Esimestena Riigikogu valimisele suunatud üritusega väljatulek loob konkurentide ees eeliseid.

Vähem oluline pole vastasvõistlejate ärritamine ja nii, et see kutsuks välja vastureaktsiooni. Seda osatakse. Nagu varemgi paistavad liberaalse maailmavaate esindajad silma ülima julgusega. Uued katsetused maksusüsteemi kallal garanteerivad avalikkuse tähelepanu isegi kui reformi läbiviimine pole eesmärgiks omaette. Näiteks väikesed viperused 9000 kroonise keskmise palga lubamisega võiksidki olla unustatud. Valija poliitilise mälu pikkus on suurtes piirides vaid pool aastat. Kõrge keskmise palga lubaduse täitmatusele osundades tegi Kallas vea. Juhtides tähelepanu valimislubadusele, mis laiemale valijate hulgale kõige enam korda läheb, muutis ta tulevikku suunatud maksureformi ettepaneku küllaltki ebausutavaks.

Apsakat annab loomulikult suhtekorraldusliku tööga siluda, tulumaksu vähendamise ideed diskrediteerib see ometi. Praeguseid palkasid ja tööhõivet arvestades vähendaks maksumuudatus riigi tulubaasi veidi üle miljardi krooni, aga et suur osa sellest laekub kohalikele omavalitsustele, siis tegelikkus on keerulisem.

Eelmine katsetus ettevõtte tulumaksu vähendamisega investeeringute ulatuses tekitas riigi rahakotti umbes sama suure puudujäägi. Positiivsed nähud ilmnesid küll ka, aga selle võidu tulemuseks võib kaudselt pidada kolmikliidu lagunemist. Kogemus seegi. Üks asi on eelarve täituvus. Teine olulisem, kellega koostöös on pakutav maksureform võimalik ellu viia. Oletagem, et reform saabki 15 valijate üldkogumist. Siis on vaja veel vähemalt kahte-kolme erakonda, kes sama lähenemist toetaksid. Ja nende leidmisega on raskusi, kui arvestada just eelmise koalitsiooni lagunemise lugu.

Teine suur võimalus on Keskerakonna ja veel kellegi toetus. Vabandust, aga see on naljakoht. Kui Keskerakonna dikteerimisel kavatsetakse riikliku pensionikindlustuse seadust muuta, et saaks enne valimisi praeguse aasta jooksul teist korda pensione tõsta, siis hakkavad liberaalsete maksumuudatuste ettepanekud tunduma isegi absurdsetena.

Venemaa tegi Putini ajal oma maksupoliitikas täieliku kannapöörde. See oli põhjendatud maksude mittelaekumisega. Ei aidanud maksupolitsei tugevdamine ega muudki administratiivsed sunnimeetodid. Nüüd ainult 13 tulumaksuga saab Vene riigikassa oma osa.

Meil selliseid kannapöördeid esialgu veel ei vajata. Maksuamet töötab, majandusprognoosid toimivad, rahavoogude liikumisega probleeme ei ole.

Väheusutav, et keskmine maksumaksja, kes võidaks 300 krooni kuus, on nõus selle pisku nimel loobuma ühiskonna jaoks olulistest soodustustest. Soodustused aga riigieelarve kõhukusest tulenevad.

Eelnevast lähtuvalt saaks arendada uut teemat. Lugu räägiks sellest, kuidas asjade loogilist käiku ja mõne erakonna populismi kalduvat tegevust jälgides jõuame füüsilise isiku tulumaksumäära 26 protsendilt 20-le alandamise soovilt progresseeruva tulumaksu kehtestamiseni.