Majanduspoliitika piiratud võimalused

Demokraatlikes riikides kurdetakse, et majanduspoliitika väljatöötamine ja elluviimine kulgeb ebarahuldavalt. Sellel on objektiivne põhjus. Globaliseerumise tingimustes riigi võimalused majandust suunata paratamatult vähenevad ja majanduse areng sõltubki põhiliselt välisteguritest. Lisaks globaliseerumisele tuuakse enamasti välja veel järgmised põhjused.

Puudub usaldusväärne ja põhjendatud tegevusplaan. Erinevad majanduskoolkonnad ja teadlased annavad vastupidiseid soovitusi. Majandusprotsessid on tõenäosuslikud ja majandusagendid on vaegteabega ning piiratud ratsionaalsusega.

Demokraatia ja kapitalism ei sobi kokku. See tuleneb asjaolust, et võrdsus ja efektiivsus ei sobi kokku. Kapitalism eeldab majandusliku efektiivsuse saavutamiseks kapitali kontsentratsiooni ja ühes sellega tekib ebavõrdsus. Demokraatia põhineb inimeste võrdõiguslikkuse tõdemisel võimu suhtes. Demokraatia tingimustes delegeeritakse hääleõigus kõigile inimestele, olenemata nende tarkusest. Elu edasi viivad otsused pole kunagi olnud üksmeelsed ega meeldinud enamikule.

Enamik parlamendi- ja valitsusliikmeid ning madalamat sorti poliitilisi otsustajaid on pärit väikesearvulise parteiaktiivi hulgast, kus on hulgaliselt varjatud tööotsijaid ehk mitte kuigi kvalifitseeritud inimesi. Põhimõtteliselt võiks poliitikute rumalust ja ebakompetentsust kompenseerida kõrgelt kvalifitseeritud ametnikkond. Kuid ka see ?ühiskonna kaitsemehhanism? ei tööta igal pool rahuldavalt. Esiteks, arvestatav osa ametnikke tuleb samuti töötute madala kvalifikatsiooniga parteiaktivistide hulgast. Teiseks, ametnikke teatavasti ei huvitagi tulemus, vaid hoopis protsess.

Poliitikutel on teised huvid kui nõu andvatel majandusteadlastel. Nad pole oma otsustustes vabad. Poliitikute võimalusi piiravad nende endi pädevus, kehtiv poliitiline kord ja huvigrupid. Nad peavad täitma partei, koalitsiooni, vahel ka opositsiooni, rahva, elektoraadi ja valimiskampaania rahastajate soove. Poliitikute eesmärgiks on vähemuste tegevuse soosimine, sellega seotud kulu püütakse jagada märkamatult valijate enamiku vahel. Poliitikud peavad tegema seda, mida tahetakse. Aga mitte seda, mis on õige. Kui äris püüeldakse efektiivsuse ja kasumi poole, siis poliitikas on eesmärgiks hoopis tagasivalimine erinevate populistlike otsuste abil. Seetõttu ei saagi avalik sektor olla efektiivsuselt võrreldav ettevõtlusega.

Valimised põhjustavad nn poliitilised konjunktuuritsüklid. Võimul olevad poliitikud ei püüagi majanduslikku konjunktuuri stabiliseerida, vaid toodavad hoopis teadlikult tsükleid. Mängitakse sellele, et valijad ei orienteeru järgmistel valimistel mitte niivõrd parteide programmdokumentidele, vaid valitsevale majandusolukorrale. Mängitakse sellele, et valijate mälu on üldjuhul lühike ja otsuseid tehakse põhiliselt momendiolukorra alusel. Pärast võimuletulekut püüavad poliitikud järgida ranget majanduspoliitikat ja vähendada tööpuuduse hinnaga inflatsiooni. Enne uusi valimisi suurendatakse aga avaliku sektori kulutusi tööpuuduse vähendamiseks. Sellest tingitud inflatsiooni tõus järgneb alles pärast valimisi ja uus ring võib otsast alata.

Poliitikud püüavad tegeleda ainult meeldivate probleemidega. Majanduspoliitikas on tavaliselt kõige olulisem just ebameeldivate probleemide lahendamine, sest enamasti ei ole valida hea ja halva variandi vahel. Üldjuhul on valida mitme halva vahel. Seepärast ei tohi ükskõik millise poliitika hindamisel aluseks võtta ainult tehtud otsuseid, vaid ka tegemata jäetud otsuseid.

Poliitikud teavad suurepäraselt, et niipea kui nad mingis küsimuses kindla seisukoha võtavad, nende populaarsus üldjuhul langeb. Seepärast püüavadki nad telekaamera ees intelligentse näo pähe teha, osavõtliku kõnemaneeriga kujunenud olukorra üle tõsist muret avaldada ja lubada probleemi igakülgseks uurimiseks järjekordne komisjon moodustada.

Majanduspoliitika võimaluste piiratus on demokraatlikku ühiskonnakorraldusse sisse programmeeritud. See ei sõltu sellest, milline partei parajasti koalitsioonis või opositsioonis. Opositsiooni võimuletulek pärast järjekordseid valimisi on võrreldav kaua laevas nälginud mereröövlite dessandiga rikkasse kaubalinna. Ja see dessant on päris rohkearvuline. Parlamendiliikmetest ja ministritest kuni linnaosavalitsuse keskkonnanõuniku kohta ihkavate töötute parteiaktivistide-plakatikleepijateni. Uue poliitilise jõu võimuletulek on veelgi ohtlikum. Riigile oleks isegi parem, kui ametisse jääksid vanad võimumehed, kes on juba jõudnud esimese isu täis varastada ja mõnevõrra tagasihoidlikumaks muutuda.