Mobiilside võidujooksu varjuküljed

Telekommunikatsioonis ei toimu areng aastatega, vaid mõnikord lausa tundidega ja raamatut ?Alice Imedemaal? tsiteerides tuleb selles äris isegi paigalpüsimiseks joosta kiiremini kui kõigest jõust.

Mobiilside tehnoloogiad elavad säravalt ja surevad noorelt: ühe põlvkonna (NMT, GSM) keskmiseks elueaks on kujunenud kümme aastat. Innovatsioonikarussell aga aina kiireneb: niinimetatud 2,5-põlvkond ehk kiiret andmesidet võimaldav GPRS pole veel tuultki tiibadesse saanud, kui peale surub kolmas põlvkond 3G ehk UMTS ning juba räägitakse silmapiiril terendavast neljandastki. Pidevalt sünnib aina uusi ja uusi innovatiivseid teenuseid, visionäärid ennustavad kogu elu peatset mobiliseerumist.

Loomulikult on areng ja innovatsioon positiivne, kuid igal asjal on ka oma varjukülg. Kliendid ei jõua tehnoloogia arenguga sammu pidada ? ja uute võimaluste virvarris jäetakse enamik pakutavast lihtsalt kasutamata. Kohati on ka teenused oma ajast liialt ees ning inimestel pole nende järele tegelikult vajadust. Operaatorid aga investeerivad end lõhki, et tasemel püsida ? ja loovad teenuseid järjest väiksemale ja väiksemale osale kasutajatest.

EMT investeerib tehnoloogiasse keskmiselt 30 miljonit krooni kuus ning on meie õnn ja õnnetus, et meil on olnud võimalus seda teha. Kõigi kvalitatiivsete näitajate poolest oleme maailmatasemel, meie teenused ja arendustöö on leidnud rahvusvahelist tunnustust. Aga kohati oleme kindlasti üle võlli lasknud ning oma ala fännidest arendajad on loonud suuri investeeringuid nõudnud teenuseid, mida kasutab peale nende nii umbes kaks inimest.

Kogu telekommunikatsioonisektor on praegu sügavas kriisis. ?Mitte kunagi maailma finantsajaloos pole nii palju inimesi nii suure rahaga saavutanud nii halbu tulemusi,? kirjutas augustikuises ajakirjas EuroBusiness kolumnist Charles Orton-Jones, nimetades telekommunikatsioonisektorit väärtuse hävimise näidismudeliks. Ja tal on õigus: igal nädalal kaob turult üks telekommunikatsioonifirma, teiste väärtused on vähenenud 60?100.

Põhjuseks on seesama innovatsiooni võidujooks, põhiliselt 3G radadel. Ühest küljest olid telekommunikatsioonifirmad ise liigses eufoorias ning litsentside saamine ükskõik mis hinnaga tundus andvat ainuvõimaliku konkurentsieelise. Teisest küljest käitusid ka riigid litsentside jagamise korra kehtestamisel tõeliste röövkapitalistidena, nähes litsentsitasudes riigikassa kiire täitmise allikat ja mõtlemata pikemas perspektiivis sellele, kas operaatoritel pärast litsentside eest maksmist ka võrkude ehitamiseks ja teenuste loomiseks raha jätkub.

Kirjeldus kõlab masendavalt, ent olukord pole õnneks sugugi pöördumatult halb. Kriisi sügavaim laine on läbi, jalad on põhjas ? ja ehkki 3G pohmelusest toibumine võtab aega, on aastal 2002 alanud kiire kainenemine.

Üks põhiküsimusi telekommunikatsioonisfääris on kindlasti see, milline osa ärist jääb traadile ja milline saab traadivabaks. Selge on see, et inimeste vajadus mobiilsuse järele kasvab üha ? ning kõnede kõrval hakkab mobiili kolima ka andmeside.

Üha rohkem ja rohkem hakkab mobiiltelefon muutuma telefoni asemel mobiilseks sidevahendiks kõigis valdkondades. Mobiili vahendusel pääseb ligi oma rahale (m-kaubanduses on ilmunud esimesed pääsukesed), mobiil on turvavahend ja juhtimispult (telemeetria). Uued lahendused, nagu MMS (multimeediasõnumid), avavad uusi võimalusi m-turunduse tekkeks.