Viis tootlikkuse suurendamise strateegiat

Lähemal aastakümnel on Eesti majanduse arendamise keskne probleem ilmselt tootlikkuse kiire kasvu tagamine, mis aitaks suurendada konkurentsivõimet ja elatustaset. Mida siis teha, et tootlikkus suureneks? Esmane vastus on üsna lihtne ja vist enamasti üldtuntud: tuleb suurendada väljundit (toodangut, teenuseid, käivet) ja vähendada sisendeid (kulusid).

See on ideaalne tootlikkuse kasvustrateegia variant, mille realiseerimine aga eeldab teatud ideaalolukorra teket või loomist. Sisuliselt tähendab see juhtimist efektiivselt (toodang kasvab) ja säästlikult (kulud vähenevad).

Toodangul (või teenustel) on turgu, mida kindlustab uus kaup, parem kvaliteet, uued kliendid, uus äristrateegia jms. Samal ajal aga õnnestub uue tehnika ja tehnoloogiaga või muude meetmetega vähendada kulusid.

Tuleks teha (planeerida ja evitada) kõik võimalik, et selline olukord kestaks kaua. Seda peaks püüdma garanteerida tootlikkuse tõstmise programmide (plaanide, arendusprojektide) koostamise ja juhtimisega nii strateegilises kui taktikalises perspektiivis.

Kuid turumajanduses võivad toimuda kiired muutused, mis sunnivad ka tootlikkuse kasvu strateegiaid korrigeerima.

Turg võib küllastuda (selle kauba suhtes) või meie konkurendid üllatada innovatiivsema produktiga ja parimal juhul õnnestub meil ainult teatud perioodiks ära hoida toodangu(müügi)mahu vähenemine, stabiliseerides käibe. Sel perioodil tagab tootlikkuse kasvu kulude ökonoomia, mille võimalusi tuleb intensiivselt otsida.

Samas tuleb tegeleda ka tootearendusega ja turuotsingutega, et uuesti olla valmis mahtu suurendama.

Edasi võib tekkida olukord, kus osutubki võimalikuks väljundi suurendamine (sh võib-olla laovarude realiseerimise arvel), kuid ei leidu kardinaalseid meetodeid kulude vähendamiseks. Tootlikkuse kasvu saame nüüd kulude kinnikülmutamisega. See eeldab oskuslikku optimeerimist püsiv- ja muutuvkuludega koos vastavate abinõudega.

Sageli tuleb aga lähtuda sellest, et koos toodangu (teenuste) mahuga kasvavad ka kulud. Tootlikkuse kasv on võimalik, kui maht kasvab kuludest kiiremini. Kõigi vahenditega tuleb nüüd forsseerida kulude vähendamist või nende kasvu pidurdamist.

Halvim olukord on ilmselt siis, kui maht väheneb (ebasoodne turukonjunktuur, vana toodang, halb kvaliteet jms). Kuid ka nüüd on võimalik saavutada tootlikkuse kasvu. Selleks peavad aga kulud vähenema suuremal määral võrreldes väljundi vähenemisega. Jällegi langeb raskuskese kulude kiirele vähendamisele, kuid väga intensiivselt tuleb tegeleda tootearendusega, kvaliteediga, turuotsingutega jne. Olukorda komplitseerib investeeringute vajadus nii kulude ökonoomiaks kui ka mahu suurendamiseks.

Seega on viis strateegiat (ehk taktikat, varianti, võimalust) tootlikkuse suurendamiseks erinevates majandusolukordades. Muidugi oli eelnev käsitlus mõneti lihtsustatud. Alati tuleb arvestada konkreetsete olukordadega, tootlikkuse tingimuste, tegurite ja reservidega. Ja muidugi ei tohi unustada nii väljundite kui sisendite hindade mõju, mis aga tootlikkuse dünaamika arvestustes tuleks elimineerida.

Ülalöelduga andsin ühtlasi vastuse oma artiklis (vt Kas tootlikkus on Eestis varjusurmas probleem? ) lugejatele esitatud küsimusele tootlikkuse kasvu erinevatest võimalustest.