Teine sammas ja defitsiit

Kogumispensionile üleminekul meil kasutatud suur vabadusaste ? liitumine valdavalt vabatahtlikkuse alusel ? on tõesti selles mõttes keerukas, et liitujate arvu ennustada on kaunis raske. Pean reformi kordaläinuks, kui järgmise aasta 1. novembriks on kogumispensionäride arv vähemalt 250 000 kuni 280 000 inimest.

Pikemas perspektiivis on suur liitujate arv väga hea, mis sest, et toob täna kaasa lahendamist vajavaid muresid. Praegune liitunute number annab kinnitust, et II sammas käivitus. Tuleb teada, et tuleval aastal on ka potentsiaalsete liitujate (1957 ja hiljem sündinud) arv väiksem.

Vabatahtlikku liitumist kasutanud riigid on minu teada kõik alahinnanud võimalikku liitujate arvu. Kui 1. jaanuaril 2004 säästab pensionipõlveks raha enam kui 300 000 inimest, oleme meiegi prognoosides eksinud. Aga meeldivalt eksinud. Seda lihtsam on edaspidi lastel ja lastelastel.

Sellegipoolest on igati päevakohane küsimus, kuidas katta defitsiit. Teoreetiliselt on neid võimalusi kokku kolm:

riigi reservid,riigi võlakirjad,laenu võtmine või riigieelarve muud tulud.

2003. aasta osas on ilmselt asi otsustatud ehk defitsiit tuleb katta riigi reservidest. Riigi muude tulude kasutamine oleks võimalik, kui keegi suudaks näidata, kust kulusid kokku hoida. Olukorras, kus eelarve on parlamendile esitatud, sellist teenäitajat vaevalt leidub. Arvestagem, et tegemist on n-ö valimiseelse eelarvega. Nii et ei mängi välja. Võlakirjade emiteerimine või laenu võtmine järgmise aasta üleminekukulude katteks ei ole enam ilmselt ajaliselt reaalne. Ka nende kahe võimaluse vahel valiku tegemine vajab kaalumist ja ilmselt langeks kaalukauss võlakirjade kasuks .

Mis saab aga 2004 ja edasi? Kui kogumispensioniga liitunute arv jääb 300 000 piiresse, jätkuks riigi reservidest ilmselt 4?6 aastaks. Selle allika tühjaksammutamine poleks aga ilmselt mõistlik. Seega oleks otstarbekas kasutada kombineeritud varianti reservid+ võlakirjad. See töö vajab rahandusministeeriumilt korralikku ettevalmistust ega tohiks käia üle jõu, sest 2003. a lõpuks on defitsiidiarvutuseks vajalik liitujate arv täpselt teada. Suurema kindluse huvides pole hullu, kui 2004 defitsiit kaetakse reservide arvel ja kombineeritud variandile minnakse üle 2005.

Suhtun ettevaatlikult üleminekukulude katmisesse riigi muude tulude arvel. Ühisosa elu edendamiseks Eestis on niigi vähene ja minu arvamust mööda ka arengut pidurdav.

Ei saa me üle ega ümber prognooside täpsuse teemast. Riigitulude ülelaekumise tõttu on ju valitsus lausa äraõnnistatud seisundis. Kui riigi muudest tuludest katteallikat üldse otsida, siis ainult sel teel, et määrata riigieelarvega ülelaekumiste piir, millest veelgi suurema laekumise puhul iga sent pensionireformist tingitud defitsiidi katteks läheb. Kui näiteks tänavuseks oleks määratud selleks piiriks miljard krooni, siis praeguse suurepärase laekumise korral oleks kaetud paari aasta üleminekukulud. Aastad, teadagi, ei ole vennad.

2003. a eelarve nõuab veel parlamentaarset vägikaikavedu. Reformi ühe autorina pean tänaste pensionäride suhtes viisakaks sellist käitumist, kui I sambast teise kantav osa riigieelarve alusel riiklikku pensionikindlustusse ka tagasi laekub.