Kolme riigi piiril

Ei räägi nad palju ühel põhjusel ? need linnad asuvad kas Sloveenias või Horvaatias, mis alles hakkavad turismiriikidena mainet koguma. Trieste on Itaalia piirilinn, mille lennujaama kasutavad meeleldi ka Sloveeniasse või Horvaatiasse reise korraldavad turismifirmad. Ning mitte ainult firmad. Trieste sobib reisi alguspunktiks, kuna ühele poole jääb Itaalia ja teisele Sloveenia kaunid rannikulinnad. Üsna ühekaugusele.

Grado on linnake, millest õhkub üheaegselt nii kaasaja luksust ? tegu on ühe itaallaste meeliskuurordiga Aadria mere ääres ? kui ka muhedat ajaloohõngu. Grado vanalinn oma keskaegsete tänavakäänakute ja juba 5. sajandist pärinevate kirikutega on tõeline elamus jalutades nautlejale.

Gradost tõelise elamuse saamiseks peab aga võtma paadi ja sõitma laguunile. Sajad pisisaared, mis meie mõistes ehk laidude mõõdu välja annaks, on asustatud. Igal saarekesel on oma sadam, mis mõnel nii suur, et näib mahutavat täismõõdus purjekat. Majakesed saartel on valgeks lubjatud ja rookatusega, ent pigem romantilised kui arhailised. Võib ette kujutada, kuidas Milano või Rooma linnakärast tüdinenud edukad saarekesi endale suvekodudeks ostavad ja mõned kuud aastas neil romantika- ja rahuoaasidel närve puhkavad. Eraldi saarekesel paikneb restoran ? eraldi, kuna peale restorani ei mahuta saarenääps rohkem hooneid. Restoraniomanik pakub kala ja rannakarpe, mille kohta ei teki hetkekski kahtlust, kas nad ikka värsked on. Kalapaat restoraniperemehe isiklikus sadamas on selgeimat keelt kõnelev kvaliteedisertifikaat.

Triestest itta suundudes algab Sloveenia ? maa, mis mingis mõttes meenutab Eestit. Kõigest kaks miljonit elanikku, sotsialistlikust minevikust ja liitriiki kuulumisest hoolimata oma nägu ning igati euroopalik väljanägemine.

Sloveenia üheks suurimaks vaatamisväärsuseks on Postonja jama ? maailmas suuruselt teine (Ameerika Mammutikoobaste järel) ja Euroopa suurim koobastik. Jama tähendab sloveeni keeles koobast. Postonja võimsus on hingemattev ja praktiliselt kirjeldamatu. Miljonite aastatega tilkhaaval moodustunud stalaktiidid ja stalagmiidid moodustavad koobastes võimsaid sambaid ja imelisi mustreid. Loodusel on aega. Kiirustamata loob tilkuv vesi millimeetri stalaktiiti aastas.

Käikudesse viiv rongike toob meelde Indiana Jonesi filmi kadunud maailmad. Koobassaalides jalutades mõistad, et inimelu on vaid põgus ja hajuv pilt rahulikult sekundeid aastamiljoniteks tilkuvatele stalaktiitidele.

Aga Postonjaga Sloveenia jama?d ei piirdu. Riigis on turismiteatmike andmetel sadu koopaid ja koobastikke. Keskajahuvilisel tasuks kindlasti käia Predjamski lossis (tõlkes ?loss koopa ees?). Tegu on tõelise varakeskaegse arhitektuuriimega ? kindlustornike ehitatud koopaga, millel isegi oma veevärk ? stalaktiitidelt tilkuva vee kogumiseks lakke ehitatud puidust seadeldis. Hilisem loss, mille järgi paik oma praeguse nime on saanud, on ehitatud koobaslossi ette.

Mida rohkem põhja poole, seda enam meenutavad Sloveenia vaated Triooli või Itaalia Alpide omi. Ainult selle positiivse vahega, et nad pole veel nii asustatud ja ?ületuristiseeritud?.

Krasnjska Gora mägilinnake on selgelt orienteeritud talvistele suusaturistidele. Hotellid on kaasaegsed, ehitatud Saksa ja Itaalia turistide nõudmisi arvestades. Samas on hinnad Itaalia või Saksamaa alpikuurortide keskmisest tasemest pisut madalamad. Just pisut ? Sloveenia pole üllatuslikult sugugi odav maa. Toit on odavam kui Itaalias, kuid rõivad ja jalanõud poodides võivad isegi naaberriigist kallimad olla.

Sloveenia pealinn Ljubljana millegi väga meeldejäävaga ei üllata. Ainus huviväärsus on kohalik turg, mis täidab pealinnas kohe keskväljakult algaval tänaval pea terve kvartali. Müüakse kõike ? toiduainetest jalanõude ja riieteni. Sloveenide lemmikkäsitööliik näib olevat klaasimaal ? erinevalt maalitud klaasnõusid ja lihtsalt iluasjakesi müüakse sadades versioonides.

Erinevalt Sloveeniast on naaberriik Horvaatia märksa tunnetatavamate sotsialismiaja mõjudega. Õnneks puudutab see mõju pigem linnu kui loodust. Sest Horvaatia pärl, UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Plitvice järvistu on midagi sellist, mille pärast seda riiki külastama peaks. Kuusteist kristallselge ja imepäraselt lasuursinise veega järve asuvad kõrgete metsaga kaetud mägede vahel. Järvede vaatamiseks tuleb sõita rongikesega mäetippu ja hakata sealt alla laskuma ? nagu teeb ka järvi moodustav liustikuvesi. Nimelt on järved omavahel ühendatud kärestikuliste ojade ja koskedega, mis kohati lausa kaskaade moodustavad.

Isegi vihmase ilmaga on järvede vesi hämmastavat tooni ning nii puhas, et näha on pisimgi kalamaim mitmekümne meetri kaugusel.

Horvaatia teedel sõites hakkavad silma taluõuedele püsti pandud müügiletid. Kohalikud talunikud müüvad kolme sorti suitsujuustu ? lamba-, lehma- ja kitsepiimast valmistatut. Ning juustu kõrvale pakutakse kas traverica?t ? kanget ürdinapsi, mis pidavat kõigi tõbede vastu aitama, või slivovitc?i ? selget, kuid pisut karmi maitsega ploomipuskarit.

Horvaatia Aadria mere äärde jääv osa püüab samuti Euroopa turiste meelitada. Novi Gradi nimeline rannikulinnake asub nimelt praktiliselt teisel pool Aadria merd, n-ö Veneetsia vastas. Mis tähendab, et õhtune rannaromantika on täiesti Lido di Jesologa võrreldav, nii temperatuuri kui ka turistidele ehitatud rannapromenaadi osas.