Astmete ajaloost tulude maksustamisel

Oli kord aeg, kus erineva maalimavaatega koalitsioonipoliitikud seadusandlusele põhja lõid ja seejuures omavahel tõsiselt vaidlesid. Kuigi neist taplustest on möödas vaid kümme aastat, tasub tuleviku huvides paari minevikulist seika meenutada.

Tänased reformierakondlased olid juba siis veendunud, et üksikisiku tulud tuleks maksustada ühesuguse maksumääraga, sõltumata sissetulekust. Sest nende meelest rikkus pole asi, mida kõrgemate maksudega karistama peaks. Tänased Mõõdukad panid ette kahe-kolme astmelise tulumaksu. Meiegi meelest pole rikkus iseenesest karistamist väärt, aga peale tulumaksu maksavad inimesed ka tarbimismakse. Kui madala sissetulekuga rahval kulub kogu teenitu tarbimiseks, läheb nendegi kulude korvi käibemaks täie rauaga. Kui aga tuludest jagub ka säästmiseks, on suhteline maksukoormus madalam.

Pika vaidluse järel leiti kompromiss tulumaksuvaba miinimumi kujul. Sest ajast pärineb ka maksualane riukaga küsimus ? kes maksab Eesti riigis tuludest 26 üksikisiku tulumaksu? Õige vastus on ? mitte keegi. Kui tulu on maksuvaba miinimumiga võrdne, tuleb sellest riigile maksta 0 protsenti; mida suuremaks tulud tõusevad, seda lähemale 26protsendilisele rajale jõutakse, kuid mitte kunagi päris 26ni.

Kompromissile aitas toona jõuda väga praktiline tõdemus. Olid tookord nii- või naapoolne, ühes olime ühte meelt ? mida keerukam tulumaksuseadus te-ha, seda raskem on maksuametil seda raha koguda. Nii nagu riik, oli ka maksuamet veel roheline. Ehk õpetaja Lauri tarkuse järgi: kui ei jaksa kogu rehkendust teha, tee poolgi.

Kuigi seadus sai väga praktiline, ei pannud see iseenesest kõiki maksumaksjaid ausalt makse maksma. Tegelik huvi tulu avalikustada tekkis alles siis, kui kogumispension ja töötuskindlustus käivitusid. Ja viisakalt väljendudes on ses vallas veel nüüdki arenguruumi.

Vaidlus astmete arvust meie tulumaksuseaduses vaibus. Ku-ni ühel päeval Edgar Savisaar isiklikult teatas: ainult astmeline tulumaks, ei midagi muud. Seks ajaks juba tekkinud Reformierakond teatas, et astmete arv üksikisiku maksustamisel suureneb ainult üle nende laiba. Mõlemad tõestasid oma veendumust kiindunult ja vahetpidamata moel, et kõigil oli selge ? midagi tähtsamat astmelise tulumaksu teemast Eesti poliitikas ei saagi olla.

Kui tähtis see tegelikult on, näitab mõlema erakonna sõbralik kooseksisteerimine linnas kui maal. Vastandumine sõnades tõstis aga mõlema erakonna tulemusi. Poliitilise kunsti seisukohalt tuleb Kallasele ja Savisaarele au anda. Reformistid seisid vankumatult rikaste kaitsel, et näe, nad tahavad teilt võtta ja vaesematele jagada. Keskerakond tunnistas: tahame jah ja nii ongi õige, sest laialdaste rahvamasside õiglustunne on rikutud.

Valijad uskusid mõlemat ja said ning saavad ka tulevikus petta. Sest astmete arvu suurenemine tulumaksuseaduses ei ole mingil moel seotud abivajajate abistamisega. Ka täna kehtiva seaduse tingimustes sai ju suurendada toetusi lasterikastele peredele, rakendada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse. Kui nüüd tõsta astmete arvu üksikisiku maksustamisel, ei too see juurde raha tööpuuduse vähendamiseks. Seda saavad võimul olijad kasutada ka muuks. Järelikult sõltub vastus küsimusele, kas isiku tulude maksustamisel saab veel astmeid juurde teha või mitte, kõigepealt maksuameti haldussuutlikkusest.

Vaidluseks läheb loomulikult teemal, kuhu kõrgema maksumäära joont tõmmata ehk millisest sissetulekust alates võime kindlalt väita, et kõik tulud tarbimisele ei kulu. Pole õiglane mõneaastast suuremale ostule suunatud säästmist kõrgema määraga maksustada. Riigikogu liikme sissetulek võiks kõrgema määra alla minna küll. Jutt käib järelikult tulust, mis ületab 300 000 krooni aastas.

Selguse huvides ei tee liiga selgitus: kõrgema maksumääraga maksustatakse neid tulusid, mis ületavad teatud suuruse. Ei ole nii, et kui palk on 25 000 krooni kuus, maksustatakse seda suurema määraga 0 kroonist alates. Aga just selleteemalisi repliike ja arusaamu on viimastel päevadel kõlanud.

Kõige parem oleks maksude teemal jõuda kokkuleppele üleriigilise palgapoliitilise kokkuleppe raames, kus kajastuks ka maksuvaba miinimumi suurus, muud maksud, kõigi Eesti palgasaajate palgatõus, riigieelarvelised kulud aktiivsele tööturupoliitikale ja muud meie toimetulemist kajastavad suurused. Tulumaks, olgu astmeline või astmeteta, on vaja lahti ühendada poliitikast. See on majanduspoliitiline vahend teatud eesmärgi saavutamiseks. Mitte aga eesmärk, millena Kallas ja Savisaar seda kangesti reklaamida armastavad.

Õiglasemat riiki saame ehitada ka ilma astmelise tulumaksuta. Aga mitte nii, nagu Savisaare-Kallase koalitsioon seda teeb, et lastetoetusi tõstetakse sõnades ja tööhõivepoliitikale suunatud raha kärbitakse.