Tulumaksust peab rääkima

Nende valimiste peen trend käsib tulumaksuteemat ignoreerida. Rääkida tulevat hoopis euroliidust, me majanduse struktuurist, valjust korrast ja muidugi inimesest. Sellega trendijutt alati lõpebki. Muust kui tulumaksust ei keela tegelikult rääkimast keegi ja enamikus platvormid räägivadki muust. Aga ka tulumaksust tuleb rääkida.

Mulle meeldib kohutavalt Keskerakonna valimisklipp. Inimlik väiklus on edasi antud ülinappide vahenditega: võtame peaministrilt ja muudelt muidusööjatelt astmeliselt ära ning jagame laiali. Õndsad on need, kes ise ei teeni. Kadedad võidavad kõik.

Esimese signaali, et su pingutused pole teretulnud, lubab Keskerakond anda juba 16001 krooni juures kuus, karistades sed 33-lise maksumääraga. Sa oled näinud vaeva, täitnud seadusi, kuid valitseja teatab, et sealt alates pole teenitu enam päris legaalne ja rohkem tuleb konfiskeerida. Ei piisa, et maksad keskmisest niigi kordi rohkem.

Õigupoolest tuleks Keskerakonna maksuskaala numbreid eirata, kuna need, täpselt nagu eelmistegi valimiste eel, on lepitamatus vastuolus nende püüdlusega olla iga hetk jagaja. Tuleb olla kindel, et neile voli andes hakkab koorem tõusma ka keskmisel palgal ning ükski pingutus ei jää karistamata.

Küünilisel moel on avalikkuses hakanud domineerima arusaam, et astmelisus või proportsionaalsus on ükskõik, peaasi, kui palju ma ise võidan. Kui teisi pigistatakse, on kõik justkui tore. See on amoraalne käsitlus. Võrdne kohtlemine peab kehtima ka maksunduses. Ka enamus ei tohi kellelegi peale suruda maksumäära, mida ise ei kavatse maksta. Seega on aus vaid ühetaoline määr, kuid ühe erandiga: tulumaksuvaba miinimum peaks ulatuma elatusmiinimumini, et kelleltki ei võetaks ära ta põhivajaduste katet.

Astmeline ahistus ei pruugi segada konkreetset persooni, kuid statistiliselt see avaldub. Vahe eduka ja edutu majanduse vahel on õrn, risk minna poliitmängude tõttu langusse või tööpuuduse kasvule on tegelikult suur.

Res Publica valimisplatvorm tegeleb küll Pokumaa ja jahinduse arengukava, Soomega sõprussidemete ja sünnitust võimaldavate instrumentide suunamisega tütarlastele, kuid aimu maailmavaate olemasolust ei anna. Maksuideoloogia tähtsust püüavad nad igal võimalusel eitada. Ühe mõistliku mõtte on nad siiski üle võtnud, maksuvaba miinimumi tõusu 2000 kroonini. Sinna püüelda tulebki.

Õnneks ei luba RP maksukoorma tõusu, paraku tähendaksid nende muud ambitsioonid, kui neid ikka tõsiselt mõeldaks, riigiaparaadi prisket paisumist. Kas laenu arvel, ei saa teada. Ühelt poolt lubavad nad vältida laenu suhte suurenemist SKPsse, teisalt ütlevad kohe, et piir on 60 SKPst. See on koos omavalitsustegagi 15 korda rohkem kui praegu. Pole just vali kord eelarvepoliitikas! Lahtist ust murdes seadsid nad ise Reformierakonnale koostöö eelduseks eelarvetasakaalu hoidmise.

Isamaaliit on igati mõistlikult lubanud, et maksusüsteemi ei tohi muuta. Ent üks populaarne, kuid irratsionaalne erand on valimisteks jälle esiplaanile tõstetud - tulumaksuvabamiinimumi sidumine laste arvuga. Ammu on tõestatud selle viisi ebaefektiivsust, sest ilma jäävad just need, kes rahaabi enim vajavad: kes mingil põhjusel parajasti ei tööta või kel lapsi palju. On positiivne, et laenupoliitikas on Isamaaliit vastutustundlik. Isegi sedavõrd, et kritiseerib kurjalt iseenda valitsuse kinnitatud eelarvestrateegia järgimist, defitsiiti, mis praeguse koalitsiooni eelarves pensionireformiga tekkis.

Samast maksuvabastusest on valimisteks innustunud Rahvaliit, ehkki partei programm tunnistab, et maksusoodustusele tuleb eelistada otsest toetust, sest see jõuab pärale. Astmelisust nad enam ei kiida. Nende plaan on eriti helde, seda riigi alarahastatuse jutu taustal. Tulumaksuvabaks miinimumiks pakuvad 2000 krooni pluss igalt lapselt veel sama palju. See teeks eelarvekuluks üle 3 miljardi. Paraku näeksid seda kingitust kõige vähem just Rahvaliidu valijad. Tulud on neil väiksemad, tööpuudus suurem, pensionäre ning noortel lapsi rohkem. Pealegi kehtib põllumeeste 45000kroonine täiendav maksuvaba miinimum. Kõik see toimib ühes suunas, vaid keskmisest jõukam lastega maapere saaks kasutatud kogu soodustuse, mis kindlasti ei sobi loosungiga "Vali õiglus!".

See on kõige kummalisem kõigist maksuideedest, seda enam, et auku lubatakse täita laenamisega. Ajal, mil europrojekte ei suudeta koostada ega abiraha ära kasutada, on laenamismõte eriti mõistetamatu. Makromajanduslikud tagajärjed, näiteks jooksevkonto defitsiit, intressimäärade tõus oleks sel üritusel kurvad. Täitmata jääks ka Euroopa rahaliiduga ühinemise kriteeriumid.

Kui valimiskünnise ületavad nii Rahvaliit kui Mõõdukad, pole maksusüsteemi lõhkumine välistatud. Sest Mõõdukad on nõus kõigega, milles vaid kokku lepitakse, kuid ei varja soovi makse tõsta.

Reformierakonna taotlus on tulumaksumäära alandamine 20 protsendile, jättes süsteemi muutmata. Alaneksid maksukoormus ja riiklikud kulud, järgitaks põhimõtet, et maksustada tuleks tarbimist, mitte teenimist. Paranenud maksukogumine ja prognoositavad head majandusaastad annavad alandamiseks hea võimaluse. Oleme valmis ka riigi funktsioone era- ja kolmandale sektorile andma. Rahaliselt on samm jõukohane, kuid tegelikult polegi praegu peamine küsimus, kust võtta maksualandamiseks raha. On vaja esmalt küsida, kust peab võtma palgasaaja raha, et tasuda kogumispensioni või töötuskindlustust, rääkimata tööõnnetuskindlustusest, mida visalt juurutada ähvardatakse.

Reformierakond ei välista koostööd ühegi parlamendikõlbuliku erakonnaga, kuid suhtumine maksudesse on meie veendumusel väga oluline. Välistame koostöö astmelisel tulumaksustamisel.