Ameerika ülemvõimu mull

Kuigi USA ja Suurbritannia väed valmistuvad Iraaki tungima, ei tunnista nende riikide avalik arvamus sõda ilma ÜRO sanktsioonita. Ülejäänud maailm on suuremas osas sõja vastu. Siiski peetakse Saddam Husseini türanniks, kes tuleb desarmeerida, ja ÜRO Julgeolekunõukogu võttis üksmeelselt vastu resolutsiooni nr 1441, mis nõudis, et Saddam hävitaks massihävitusrelvad. Mis on selle vastuolu põhjustanud?

Iraak on esimene näide Bushi doktriini rakendamisest ja see põhjustab allergilist reaktsiooni. Bushi doktriin seisab kahel sambal. Esiteks teeb USA kõik, mis tema võimuses, et säilitada enda vaieldamatu sõjaline ülemvõim. Teiseks nõuab USA jultunult ennetava tegutsemise õigust.

Need sambad toetavad kahte sorti suveräänsust: USA suveräänsust, mis on ülimuslik kõigi rahvusvaheliste kokkulepete ja kohustuste suhtes, ja kõikide teiste riikide suveräänsust. See meenutab George Orwelli "Loomade farmi", kus kõik loomad on võrdsed, kuid mõned neist on võrdsemad. Bushi doktriini ei väljendata jäigalt, vaid see on peidetud kahemõttelise jutu sisse. See on vajalik, kuna doktriin on vasturääkivuses ameerikalike väärtushinnangutega.

Bushi administratsioon usub, et rahvusvahelised suhted on võimusuhted ning seaduslikkus ja legitiimsus on pelgalt dekoratsioonid. See usk võimendab tegelikkuse üht aspekti, jättes teised kõrvale. Rõhutatavaks aspektiks on sõjaline jõud. Ühtki impeeriumi ei saa aga kunagi koos hoida üksnes sõjalise jõuga.

Ometi on see usk Bushi administratsioonile teejuhiks. Iisraeli peaminister Sharon jagab sama usku ja seisukohta, milleni see on viinud. Arvamust ?kel vägi, sel võim? ei saa sobitada ideega avatud ühiskonnast. Siit siis tuleneb vajadus kahemõttelise jutu järele.

Kuid keegi ei tea lõplikku tõde. Need, kes seda kinnitavad, võivad mõnikord eksida ja ei saa seega oma väiteid kinnitada üksnes sunni ja repressioonide abil. Bush ei arvesta võimalusega, et ta võib eksida ning ei salli teistsuguseid arvamusi. Ta kuulutab, et kui te pole meie poolt, siis olete te terroristide poolt.

Muidugi ei tee täitevvõimu teostajate äärmuslike vaadete olemasolu USAd totalitaarriigiks. Avatud ühiskonna põhimõtted on talletatud Iseseisvusdeklaratsioonis ja USA demokraatlikke institutsioone kaitseb konstitutsioon. Eksisteerib võimudelahusus ja president peab saavutama inimeste toetuse. Sellest hoolimata võib Bushi doktriin teha äraarvamatult palju kahju, enne kui see hüljatakse ? mis lõpuks nagunii juhtub.

Ma näen paralleele USA ülemvõimu püüdlemises Bushi administratsiooni poolt ja aktsiaturgude tõusude-languste tsükli või börsimulli vahel. Mullid ei teki iseenesest. Neil on tegelikkuses tugev alus, kuid väärarvamused moonutavad tegelikkust. Praegu on tegelikkus USA domineeriv positsioon ja väärarvamus USA ülemvõimu püüdlemine.

Mõnda aega tugevdab tegelikkus väärarvamust, kuid lõpuks muutub lõhe tegelikkuse ja selle väära tõlgendamise vahel väljakannatamatuks. Ennasttugevdavas etapis võidakse väärarvamust katsetada ja eduka katse puhul väärarvamus tugevneb. See suurendab lõhet, viies lõpuks tagasikäiguni. Mida hiljem see tuleb, seda muserdavamad on tagajärjed.

See tundub olevat halastamatu protsess, kuid tõusu-languse protsessi saab igas etapis katkestada. Suurem osa börsibuumidest katkestatakse ammu enne, kui jõutakse selliste äärmusteni nagu hiljutine aktsiahindade tõus. Mida varem see juhtub, seda parem. Niimoodi saan mina aru USA ülemvõimu püüdlustest Bushi administratsiooni poolt.

Bushi administratsioon asus tööle ideoloogiaga, mis põhineb turufundamentalismil ja sõjalisel ülemvõimul. Enne 11. septembrit ei saanud see oma ideoloogiat eriti rakendada, kuna puudusid selged volitused ja konkreetne vaenlane. Terrorism pakkus ideaalset vaenlast, kuna see on nähtamatu ja ei kao kunagi. Kuulutades sõja terrorismile, sai president Bush puuduva siseriikliku volituse.

Tema strateegiad on aga juba põhjustanud tõsiseid soovimatuid tagajärgi. EL ja NATO on kahte leeri jagunenud. USAd tajutakse kui hiiglaslikku türanni, kes jõuga ennast maksma paneb. Afganistan on vabastatud, kuid väljaspool Kabuli pole avalikku korda tagatud. President Karzaid peavad kaitsma ihukaitsjad USAst. Iisraeli ja Palestiina konflikt vindub.

Peale Iraagi terendub isegi suurem ähvardus Põhja-Korea poolt: kriis, mille tekitas president Bush oma innukuses katkestada see, mida pidas Clintoni rahusobituseks. Bush ei tunnustanud Lõuna-Korea presidendi Kim Dae Jungi päikesepaistelist poliitikat ja lisas Põhja-Korea kurjuse telje riikide ritta.

Kiire ja väheste inimkaotustega võit Iraagis võib üldist olukorda märgatavalt muuta. Naftahinnad võivad langeda, aktsiaturud juubeldada, tarbijad jätkata kulutamist ja ettevõtted suurendada kapitalimahutusi. USA ei sõltuks Saudi Araabia naftast, Iisraeli-Palestiina konflikt võiks muutuda kergemini käsitletavaks ja Põhja-Koreaga algaksid läbirääkimised väärikust kaotamata. See on see, millele Bush loodab.

Sõjaline võit Iraagis on aga asja kergem osa. Kõhklema paneb see, mis pärast tuleb. Tõusu ja languse protsessis kipub varane katsetamine tugevdama väärarusaama, mis selle põhjustas. See on see, mida karta tuleb.

Praegu pole liiga hilja seda protsessi ohjes hoida. ÜRO võiks nõustuda peainspektor Blixi palvega anda talle mõned kuud inspekteerimise lõpetamiseks. USA sõjalist kohalolekut regioonis võiks vähendada, kuid seda võib uuesti tugevdada, kui Iraak vastu puikleb. Invasioon võiks aset leida suve lõpus. See oleks võit ÜRO ja USA jaoks, kelle taganttorkimine Julgeolekunõukogu resoluutselt tegutsema pani. Selline oli prantslaste ettepaneku sisu, kuid seda ei juhtu. President Bush on sõja sisuliselt juba välja kuulutanud.

Jääb üle loota, et Iraagi vallutamine saab olema kiire ja suhteliselt valutu. Saddami kõrvaldamine on hea, kuid viisile, kuidas president Bush kavatseb seda teha, tuleb vastu olla. Pikemas perspektiivis ei saa avatud ühiskond ellu jääda, kui selles elavad inimesed sellesse ei usu.

© Project Syndicate