Jäätmekäitluses tarbija maksab ja tootja vastutab

Eesti peab järk-järgult ümber korraldama kogu senise jäätmekäitluse. 300st nõukogudeaegsest prügilast on täna kasutusel ligi 30, mis ei vasta keskkonnanõuetele. Teisalt saastavad keskkonda ka 270 tänaseks suletud prügilat, sest suur osa neist ei ole suletud nõuetekohaselt. Aastaks 2009 peab Eestis olema valmis kaheksa-üheksa nn europrügilat.

Europrügilate tuleku peaeesmärk on, et ladestatavad jäätmed oleksid keskkonnaohutud. See omakorda eeldab, et ladestatakse ainult töödeldud jäätmeid.

Prügilate arvu vähenemine ei tähenda, et hakkame tulevikus vähem prügi tekitama, kuigi ka see on üks oluline eesmärk. Järjest rohkem jäätmeid läheb tulevikus taaskasutamisse või põletamise kaudu energia tootmiseks. Mida vähem on ladestada, seda parem.

Praegu Riigikogus olev jäätmeseaduse eelnõu kasvatab oluliselt omavalitsuste vastutust korraldatud olmejäätmeveoks. Riigi ülesanne korraldada jäätmekäitlust võimalikult keskkonnasäästlikult, on delegeeritud kohalikele omavalitsustele. Mõte on üks ? puhas ja eluterve keskkond mitte ainult meile endile, vaid ka meie lastele ja lastelastele. Tahame seda või ei taha, aga keskkonnasäästliku arengu tagamiseks on meil vaja rakendada riiklikku sundi. Keskkonnasäästlik jäätmekäitlus on väga kulukas, kuid prügi metsa alla viskamine ei maksa mitte midagi.

Jäätmekäitluse keskkonnasäästlikumaks muutumise tee on olnud vaevarikas ja okkaline just seetõttu, et mida keskkonnasäästlikumalt jäätmeid käidelda, seda kallim see on. Jäätmekäitlus on protsess, mis algab eelsorteerimisest ja (valik)kogumisest, järgneb töötlemine ja ladestamine. Viimastel aastatel on populaarsust võitnud põletamine ja jäätmetest energia tootmine, kuna see võimaldab vähendada ladestatavate jäätmete hulka ja annab lisaväärtust soojaenergia näol. Samas on põletamine kallim ja seda ei ole võimalik kasutada kõikide jäätmeliikide puhul.

Jäätmekäitlusahela lähiaja võtmesõnad on valikkogumine ja taaskasutamine. Nõukogude ajal maksis klaastaara sageli rohkem kui pudeli sisu ja inimesed olid motiveeritud pudeleid taarapunkti viima.

Lisaks otsesele taaskasutamisele (pudelid pesti puhtaks ja uus piim või limonaad pandi sisse) oli juba siis teemaks materjali taaskasutamine ehk vanapaberi kogumine. Taaskasutamise eeltingimuseks on valikkogumine.

Rootsis on inimestel võimalik valida, kas nad panevad kogu oma prügi ühte konteinerisse ja maksavad selle eest rohkem, või sorteerivad oma prügi ära ja maksavad vähem. Kohalik omavalitsus motiveerib inimesi prügi sorteerima soodsama hinnaga, et muuta taaskasutamist lihtsamaks. Paradoks on aga selles, et tegelikult on taaskasutamine kallim, kui uue asja tootmine. Paljudel juhtudel on ainus põhjus midagi taaskasutada keskkonnahoid. Majanduslik põhjendus sageli puudub või on väike. Eestis on taaskasutamise tase kogu prügi mahust erakordselt madal. Ametlikud kanalid on avaldanud statistikat, et see küünib 14ni kogu jäätmekäitluse mahust. Ragn-Sellsi kogemusele toetudes kaldun arvama, et tegelik tase on 5 juures.

Selleks, et Eesti jäätmekäitlus viia vastavusse Euroopa Liidu nõuetega, tuleb meil taaskasutuse osas palju muuta. Näiteks 2006. aastaks peab Eesti romusõidukitest taaskasutusse suunama 85. Töötlema peame hakkama ka elektroonikajäätmeid jne. Kõik see nõuab täiendavaid investeeringuid ja kulud kasvavad.

Ükskõik millisel keskkonnasäästlikul viisil me prügist vabaneme, tähendab see kulusid. Kokkuvõttes maksab jäätmekäitluse kulud kinni lõpptarbija. Ostame purgi Coca-Colat ja viskame tühja purgi prügikasti. Tühja purgi edasise teekonna (olgu siis taaskasutusse või prügilasse ladestamisele) oleme juba kinni maksnud purki ostes.

Olulisim küsimus on, kes tegelikult vastutab jäätmete võimaliku tekkimise eest. Maailmapraktika näitab, et efektiivseim viis prügimajandus kontrolli alla saada, on panna jäätmete tekkimise eest vastutus tootjale. Selleks on mitmeid võimalusi erinevate aktsiiside näol jms. Juhul, kui tootja on otseselt huvitatud, et tema toodete tarbimise järel tekiks võimalikult vähe prügi (ja see, mis tekib, oleks hõlpsalt käideldav) saastab meie igapäevane tarbimine vähem keskkonda.

Selles osas on jäätmeseaduse vastuvõtmise eel olulise alustalana paika saanud riigi jäätmekava, mis kiideti Riigikogus heaks möödunud aasta lõpul.

Prügi, mis ei maksa tegelikult midagi, läheb meile väga kalliks maksma. Ja seda mõlemal juhul ? kui tegeleme temaga, siis sellepärast, et tegelemine on kallis. Ja kui ei tegele, siis sellepärast, et tagajärjed keskkonnale on kohutavad. Odavam ja targem variant on esimene ? prügile tuleb tema koht kätte näidata.