Pühade helmekee

On suur vahe, kas me peame kellegi sünnipäeva või tuletame teda meelde ta surma-aastapäeval. Meeleolu ja sündsaks peetud käitumine on hoopis teine.

Sarnane on lugu ka pühadega. Vabariigi aastapäev ja taasiseseisvumispäev on otsekui kogu rahva sünnipäevad. Ent leinapäevad 25. märtsil ja 14. juunil ei ole riigipühad. Neid tähistavad, kellel on põhjust küüditamist meelde tuletada. Teised elavad seal kõrval edasi oma tavalist elu.

Eestis on mõned pühad pärit kristlikust kalendrist. Jõulude vastu ei ole suurt kellelgi midagi. Nende populaarsus on mõistetav. Kuusk, kingitused, pidulaud ja palju muud meeldivat. Kõlbavad ka siis, kui ei tule meelde, et Jeesuslapse sünnipäev. Paljukest siis neid on, kes mäletavad, et jaanipäev on Ristija Johannese sünnipäev?

Hoopis teine lugu on suure reedega. Tegemist on Jeesuse surmapäevaga. Mida annab sellise sündmuse kohustuslik tähistamine? Ebamugava sisekonflikti. Kuigi ma ei ole selle vastuolulisuse tajumises eriti kindel. Ka nõukogude ajal ei võetud oktoobripühade ideoloogilist sisu tõsiselt.

Tavalise eestlase jaoks on mis tahes kroonupühade puhul tegemist töövabade päevadega. Sobivad suuremate koristamiste ettevõtmiseks, milleks muidu ei ole mahti. Mida muud selle ajaga ikka peale hakata. Telekat ei jõua ju hommikust õhtuni vahtida. Kirikusse minna? Tänan, ei, aitab jõulukirikust.

Küllap meie seaduseandjad kavatsesid head, kui tõstsid kirikupühad riigipühade staatusesse. Probleem tõuseb sellest, et neid inimesi on ääretult vähe, kellele usupühade sisu korda läheb. Teistele jäävad nad paratamatult võõraks ja veidraks.

Nähtavasti ei ole võimalik liiga tillukestest kildudest kasu saada. Muiste moodustas kirikuaasta terviktsükli. Paastuaja kulminatsioon oli vaikne nädal ja suur reede. Ja siis tulid oodatud ülestõusmispühad. Lihavõtted lõpetasid piirangute aja. ?Häid pühi!? ei soovitud üksteisele Jeesuse surmapäeval, vaid pühapäeva hommikul.

Pühade pühitsemine on müsteeriumist osasaamine. Kristusega vaimus kaasa kannatamine. Ja rõõm surma võitmise üle. Kristuse ülestõusmine andis usklikule lootuse, et ka tema jaoks ei ole surm lõplik. Nii rõõmsad kui ka kurvad sündmused on otsekui helmed palvekees.

Rõõmuni jõudmine ei ole ka praegu võimatu. Aga tee võiduni tuleb käia kaasas sammhaaval. Muidu jääd parimast ilma.