Tulekahju raputas Oleg Grossi impeeriumi

Mees on maganud öösel kaks tundi ja ütleb, et on esialgsest šokist üle saanud. Pagari- ja kondiitritsehh jäid terveks, lihatööstus ja tapamaja samuti. Paraku nihkub nüüd edasi kondiitrite kolimine euronõuetele vastavasse uude tsehhi.

Kõige rohkem on Grossil kahju aga äsja valminud kontorihoonest. "See oli meil viimase peal tehtud, näe, kui ilusad valgustid laes rippusid," näitab ta kuumusest käkrunud moodustisi. Ta avaldab kahetsust, et naised said ilusates ruumides olla vaid napid kaks nädalat. Kokku läks selle hoone ehitamine maksma 10 miljonit krooni.

Maha põles kaks hektarit ehk veidi alla poole Lepna tootmis- ja laokompleksist. Kahju ei oska veel hinnata, kuid üle 30 miljoni tuleb seda igal juhul. Esialgsed kuuldused sellest, et laos oli ka teiste firmade kaupa, ei vasta Grossi väitel tõele.

Pimedas laoruumis on vett maas ja tilgub laest, nurgas põleb pikendusjuhtme otsas kandelamp. Gross palub naistel läbiligunenud pappkastid ja pealt märjad suhkrukotid ruumist välja õhu kätte tuulduma tarida. Kokku oli kaupa 13 miljoni krooni eest, osa sellest on tules hävinud, osa kustutusveest märgunud.

Esmalt on vaja taastada elekter ja panna tööle ühte ruumi kokku kuhjatud arvutid. Neid näitab Gross kui tõendust sellele, et raamatupidamine pole vastupidiselt levinud kõlakatele kuhugi kadunud. Ka arhiiv on alles, sest see asus tulekindlas ruumis. Mõni paber võis selle suure mäsu juures muidugi kaduma ka minna, tõdeb peremees.

Grossi telefon heliseb vahetpidamata. "Jah, aitäh, tore, et abi pakud, püüan esialgu ise hakkama saada," kõlab vastuseks poole tunni jooksul juba mitmendat korda. Õnnetuse ohvriks sattunud ärimees paneb imeks, et tal nii palju kaasatundjaid ja toetajaid on.

Gross lubab taastamistöödesse panna 10 miljonit krooni oma firmade vaba raha ja tootmise septembriks uuesti käima panna. Grossi viie firma laenukoormus on väga väike ja vajadusel saab ta pangast raha juurde küsida. Oma uhket maja ta igal juhul müüa ei kavatse. Abi on vaja eelkõige hoonete taastamiseks, milleks viie firma ainuomanik otsis abiväge koguni kohaliku lehe kaudu.

Gross kiidab oma töötajaid, kes raskes olukorras pead ei kaotanud ja käed kõikjal külge lõid. "Olen tänu sellele õnnetusele kogenud, et headust on maailmas palju rohkem kui kurjust, varem ma seda ei märganud," räägib ta. Nõnda ei usu mees ka seda, et õnnetuses võiks tegev olla mõne kadeda konkurendi kuri käsi. "Ehitusmehed helistasid ise mulle kohe pärast tule puhkemist ja ütlesid, et süüdi on keevitaja," selgitab ta. Süüdlaselt kahjutasu nõuda omanik siiski ei kavatse, sest sellelt mehelt lihtsalt pole midagi võtta.

Põlenud hoone katuselt leiame ka töömehe, kes esimesena tule puhkemisest teatas. Ehkki Gross ütleb, et eelmine päev oli mees kindel, et tuli süttis keevitamisest, siis nüüd ta enam kolleegi süüs nii kindel ei ole. Ütleb, et keevitaja lõpetas parasjagu paneeli keevitamise, kui tema märkas katuse alt enne suitsu ja siis kohe ka leeki tõusvat. "See võis minna keevitusest, aga mina seda täpselt ei näinud," ütleb Valeri Pušnarjov nüüd ettevaatlikult. Kümne minuti pärast oli kogu katus juba leekides, sest puhus tugev tuul.

Selle jutu peale saab Gross pahaseks: "Sa ju ütlesid veel, et käskisid keevitajal veeämbri kaasa võtta, aga ta ei võtnud, miks nüüd teist juttu räägid?"

Kõige enam etteheiteid on Grossil siiski päästeametile, sest tuletõrjujad hakkasid tõsiselt kustutama alles tund pärast kahjutule puhkemist. Esimene masin tuli kohale 20 minutit pärast kutset, teistel võttis see aega 45 minutit. "Ma ei saa neile ette heita, et olid kulupõlengul, aga seda võin küll öelda, et Eesti päästeenistus on täna nõrk. Kui tund aega ei toimu objektil mingit kustutamist, ei aita ka tuletõkked," lausub ta.

Miks polnud kompleks kindlustatud? See on esimene küsimus, mis nii ajakirjanikel kui kõigil teistel inimestel keelele kerkib. "Meil on kõik pikki aastaid kindlustamata, peal on vaid sundkindlustus, kus vaja, ja ma arvan, et me ei kindlusta ka edaspidi," on Gross endas kindel. Ta lubab vaid hooned võimalikult tulekindlaks muuta. Ütleb, et seni pole jõudnud seda teha, sest euronõuded sundisid teisi investeeringuid peale. Samas möönab mees tagantjärele tarkusena, et kannatada saanud hooned oleks võinud tõesti kindlustatud olla. "Aga siis oleks veel rohkem spekulatsioonideks põhjust olnud," leiab ta halva asja juures ka hea külje.

Gross ütleb, et on 1985. aastal nullist alustanud ja saab nüüd ka poole pealt jätkamisega hakkama. Küsimusele, millise õppetunni see põleng talle andis, vastab mees, et õnnetus ei hüüa tulles ja selleks peab rohkem valmis olema.

Rakvere turul arutavad inimesed Grossi tabanud õnnetust elavalt. Kaks naist usuvad täpselt seda, mida telerist kuulsid, et tuli süttis keevitamise tõttu. Ütlevad, et käivad Grossi poodides ja seal on hea ning odav kaup.

Uhket sombreerot kandev sõiduõpetaja Elvis, kes oma teist nime ei soovi öelda, leiab, et suured õnnetused leiavad millegipärast ikka suure raha üles. Mõtleb siis veidi ja lisab: "Mina pole kuulnud, et ta kusagil panka röövimas oleks käinud, ju ta selle raha ikka oma tööga teeninud on."