Käibemaksuasjadega kohtus

Vastukaja Äripäevas ilmunud seisukohtadele mõningate Riigikohtu halduskolleegiumi lahendite suhtes

Aprilli- ja maikuus on Riigikohus teinud käibemaksuvaidlustes mitmeid lahendeid, mis oma üldise tähtsuse tõttu on leidnud kajastamist ka ajakirjanduses. Üksikutest uudistest on aga lehelugejal küllaltki raske, kui mitte võimatu, terviklikku pilti saada. Mõnel juhul tuleb esitatud arvamust ka pisut vildakaks pidada. Alljärgnevalt püüan anda pisut ülevaatlikuma pildi vastavast temaatikast.

Riigikohtu käibemaksuvaidlustes tehtud lahendite all mõeldakse kokku kuut lahendit, millest neli on tehtud käibemaksu tagastamise peatamise otsuste peale esitatud kaebustes (3-3-1-18-03, 3-3-1-19-03, 3-3-1-36-03, 3-3-1-39-03) ja kaks käibemaksu määramise otsuste peale esitatud kaebustes (3-3-1-29-03, 3-3-1-43-03). Eelkõige tuleb vahet teha selles, et tagastusnõude peatamise puhul on tegemist ajutise abinõuga, maksu määramise puhul aga maksuasja lõpliku otsustamisega. Sellest tulenevalt on erinevad ka õiguslikud küsimused, mida Riigikohus on analüüsinud.

Käibemaksu tagastamise peatamise asjades tehtud lahendites on Riigikohtu peamiseks sõnumiks see, et käibemaksu tagastamise peatamiseks ei piisa ebamäärasest kahtlusest, et tagastamise taotlus tuleneb taotleja õiguserikkumisest. Maksuametil peab olema andmeid, mis viitavad sellise kuriteo tunnustele, kus ebaõige tagastamistaotluse esitamise abil nõutakse alusetult käibemaksu tagastamist kasu saamiseks.

Samuti selgitab Riigikohus neis asjades, et käibemaksupettuse puhul saab eelkõige rääkida müüja maksuõiguserikkumisest. Lahendis nr 3-3-1-39-03 toob Riigikohus näiteid selgitamaks, mis võiks tõendada ostja osavõttu maksupettusest. Arvestades, et maksuõiguserikkumine saab olla toime pandud siis, kui isik oli käibedeklaratsiooni esitamise ajal teadlik selle ebaõigsusest ja tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest, võib teha järgmised järeldused maksuõiguserikkumise võimalikkuse kohta. Tuleb tõendada, et isik teadis asjaolust, et

1. tehingut ei toimunudki tegelikult või sellest, et2. müüjaks on tegelikult mingi muu, mitte arvel näidatud isik.

Esimesel juhul on rikkujaks ostja, müüja aga teatud juhtudel osavõtjaks. Müüja osavõtust saab rääkida sel juhul, kui ta aitas fiktiivseid dokumente vormistada. Kui ostja ise dokumendid vormistas ja müüja sellest midagi ei tea, siis müüja ei ole ka osavõtjaks.

Teisel juhul on müüja rikkujaks ja ostja osavõtjaks. Kui ostja ei teadnud, et tegelikuks müüjaks on keegi teine, siis ei saa rääkida ka tema osavõtust.

Kui isikul on käibedeklaratsiooni esitamise ajal teada, et seal on valeandmed, siis on tegemist maksuõiguserikkumisega, süüteoga, mis sätestatud KarS § 386 (kõne alla tuleb ka väärtegu, MKS § 152).

Riigikohtu poolt käsitletud asjades on tegemist eeltoodud teise variandiga, kus tehingud on toimunud ja maksuamet tegelikult kahtlustab ostjat maksupettusest osavõtus. Maksuameti enda arvamus aga tundub olevat, et ostja ise ongi rikkujaks. Riigikohus on aga allakirjutanu arvates arusaadavalt selgitanud, et tegemist on ilmselt müüja rikkumisega, millest osavõtt tuleks maksuametil ära tõendada selleks, et tagastusnõude peatamine oleks põhjendatud.

Riigikohtu seisukohast ei ole põhjust aru saada nii, et kui ostja töötaja on müüja konto allkirjaõiguslik isik või kui ta on sealt raha välja võtnud, siis kindlasti on tegemist ostja osavõtuga pettusest. Riigikohus on öelnud seda, et selle asjaolu võimalikku tähendust asjas alles tuleb kontrollida.

Nagu eelpool öeldud, on Riigikohus teinud kaks lahendit asjades, kus on maksuameti poolt maksuasi lõplikult otsustatud, st on tehtud otsus käibemaksu määramise kohta. Neis asjades ei ole vaidlust selle üle, et kaup või teenus tegelikult saadi, et esitatud arvel olid täidetud kõik vorminõuded ja ostja käitus heauskselt.

Lahendis nr 3-3-1-29-03 selgitab Riigikohus, et ostjal ei tule juhtumil, kui vorminõuetele vastaval arvel müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, kontrollida ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt. Vastupidine seisukoht paneks ostjale ebamõistlikult koormava kohustuse, mille täitmine poleks alati võimalikki. Lahendis nr 3-3-1-43-03 lisatakse, et maksuameti arusaam esindaja kontrollimise osas ei ole kooskõlas ka tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud põhimõtetega esinduse kohta.

Teisena nimetatud lahendis on Riigikohus aga täpsustanud heausksuse põhimõtet. Maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust müüja isikusamasuse tuvastamiseks. Ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamiseks tuleb arvestada ka kauba või teenuse iseärasusi ning sedalaadi kaupade ja teenuste müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi. Konkreetselt viitab Riigikohus rahapesu tõkestamise seadusest tulenevatele täiendavatele kontrollimise kohustustele.

Riigikohus on seega täpsustanud, et teatud juhtudel võib ostjal vaatamata heausksusele olla täiendav tõendamise kohustus müüja isiku osas. Teisiti öeldes ? ostja heausksust tuleb eeldada, kuid teatud juhtumitel tuleb ostjal selle tõendamiseks näidata, et ta on järginud äris nõutavat või tavapärast hoolsust. Olulise aspektina tuleb allakirjutanu arvates märkida, et kui sellised kahtlused esitatakse maksuameti poolt kohtumenetluses, siis on ka maksumaksjal õigus kohtumenetluses esitada tõendeid selle kohta, et müüjaks oli arvel näidatud isik.

Mingil juhul ei saa Riigikohtu poolt viimatinimetatud lahendis esitatud seisukohtadest teha järeldust, nagu oleks selles taandutud varasematest seisukohtadest käibemaksuseaduse sätete tõlgendamisel. Allakirjutanu arvates on 12.05 Äripäeva repliik ?Kord nii, kord naa? Riigikohtu suhtes pisut ebaõiglane. Riigikohtul pole ilmselt ka kõige parema tahtmise juures võimalik kõiki käibemaksuvaidlustega seonduvaid nüansse ühte otsusesse kirjutada. Kohtule ei saa ette heita, et ta pole väljunud konkreetse asja raamidest ja asunud andma n-ö käitumisjuhendeid, kuigi seda tihtipeale loodetakse. See jäägu siiski konsultantide tööks, kohtu tööks on lahendada konkreetne vaidlus. Allakirjutanu arvates tuleb Riigikohtu tunnustuseks öelda, et lahendites on püütud tuua näiteid ja selgitusi, et lahendites kirjeldatud põhimõtteid paremini edasi anda. Riigikohus ei saa väljuda kaebuse piiridest ja asuda tulevasi vaidlusi nii-öelda ette ära otsustama, vaid peabki jääma oma nn lisalugudena esitatavates seisukohtades ebamääraseks ning kasutama tingivat kõneviisi.

Kuivõrd elu on tunduvalt värvilisem kui neist eeltoodud lahenditest võiks arvata, siis tõenäoliselt on oodata veel mitmeid huvitavaid lahendeid käibemaksuvaidlustes, sh Riigikohtu tasandil. Seni aga ei maksa teha enneaegseid ja väga kategoorilisi järeldusi.