Paisjärvede taastamine on otstarbekas

Eesti jõgede seisund on praegu halvem kui kunagi varem. Kalavarud on viimastel aastatel korduvalt kannatanud ja hävinud jõgede kuivamise tõttu. Paisjärvede taastamine vähendaks ökosüsteemi kahjustusi.

Veeressurss ja kvaliteet oleneb otseselt ilmastikust, selle muutusest ajas. Mullune kuiv suvi tuletas seda taas meelde. Seetõttu on väga oluline reguleerida jõgede äravoolu aastases lõikes, püüdes kinni lumesula- ja vihmavett ning kasutades seda veevaestel perioodidel. 20. sajandi alguses oli Eestis töös ligi 750 vesiveskit ning veehoidlat, mis seda ülesannet hästi täitsid. Tänaseks on neist suurem osa hävinud, 1997. a oli säilinud korras paisjärvi ainult 53.

Kui arvestada ühe veskipaisu tekitatud paisutuse pikkuseks 1-1,5 km, oleme oma jõgedes kaotanud u 1000 km põuakindlat vooluvett. TTÜ Keskkonnatehnika instituudi tehtud väliuurimised näitasid, et vähemalt 250 veskipaisu-veehoidla taastamine on tehnilis-majanduslikul põhjustel otstarbekas ning aitab taastada vähemalt poole kaotatud vee mahust. See parandaks rekreatsioonivõimalusi, looks täiendavad avariivarud, samuti võimaluse vihmutuseks-niisutuseks, täiendaks põhjavee varusid talukaevudes ning oluliselt parandaks veeloomastiku elutingimusi.

Põuastel aastatel (neid on EMHI andmetel viimase 100 aasta jooksul olnud 13; vt Eesti Loodus 7/8 ja 11/12 2002) ja eriti mullu kuivas Lääne-Eestis rohkem kui 60 väiksemaist vooluveekogudest täielikult. Suuremates vooluveekogudes säilis küll minimaalne vooluhulk, kuid kaladele jagus vett üksnes jõe sügavamates kohtades. Neil aastail hukkus või langes madalas vees teiste loomade saagiks suurem osa veeloomastikust.

Sama olukorra fikseerisid ka Eesti Mereinstituudi teadurid (M. Kangur jt) Põhja-Eesti jõgedel - Kaberla, Vainupea, Nõva, Riguldi ja Padajõgi olid kas päris kuivad, jagunenud lompideks ja kaotanud merega ühenduse või äärmiselt hapnikuvaesed.

Pärnumaal olid kõik Pärnust lõunasse jäävate jõgede forelli kudealad kuivanud. Põhjusi on muidugi mitu. Suuremahuliste maaparandustööde tõttu möödunud aastakümneil on äravoolu ebaühtlus suurenenud, kevadine suurvesi on varasemast järsem ja lühema kestusega. Et suurvesi kestab lühemalt aega, ei jõua vesi maasse imbuda, pindmine äravool suureneb ja põhjavesi saab vähem täiendust. Selle tagajärjel jõed muutuvad suvel veevaesteks. See kõik räägib veskipaisude veehoidlate ja nende taastamise vajalikkusest maastikuhoiu huvides.

Omaette küsimus on, kuidas võiks veskipaisjärvede taastamine mõjuda meie kalavarudele. Loomulikult tekitab jõgedel paisude taastamine probleeme siirdekaladele nende rändel kudealadele. Oluliste lõheliste ja karplaste kudemisalade loetelu (keskkonnaministri 1996. a määruses) nõuab eriabinõude tarvitusele võtmist, seda eriti Põhja-Eesti jõgedel. Näiteks onn kalakäigud paisudel praktikas end igati õigustanud. Meil Eestis on neid rajatud ainult üksikuid ning kahjuks ebaõnnestunult (Sindi, Vainopea).

Keskkonnaministeerium koos TTÜ Keskkonnatehnika instituudiga pöördus 2002. aasta lõpus ÜRO Toidu ja Põllumajanduse organisatsiooni (FAO) poole konsultatsioonide saamiseks Eestis optimaalsete kalapääsude tüüpide valikuks ning nende töö monitooringuks. Mitu FAO juhtivspetsialisti andsid nõusoleku koostööks.

Kui meenutada aga Eesti ajaloolisi kogemusi madalate (kuni 2-3 m) veskipaisude ekspluateerimisel, siis kevadise suurvee ajal, kuhu üldjuhul langeb ka siirdekalade ränne, avati lihtsalt paisuvarjad. Seda praktikat võib kasutada ka nüüd.

Paisude-veehoidlate taastamine, kalapääsude rajamine, maastiku hooldus tervikuna nõuab suuri kulutusi, mida riigil on raske tagada. Seetõttu võib tervitada veskiomanike initsiatiivi veskipaisude taastamiseks erakapitali baasil, mida seostatakse elektrienergia tootmisega. Alternatiivenergia tootmine on ka Euroopa Liidus erilise tähelepanu ja toetuse objekt, mistõttu on selleks võimalik saada raha nii pangalaenudena kui toetusfondide kaudu. Loomulikult on veskipaisude taastamine elektrienergia tootmiseks majanduslikult mõttekas ainult juhul, kui paisutuskõrgus on vähemalt 2 m.

Eesti on madal maa ning meie jõed ei ole eriti veerikkad (v.a Narva jõgi), kuid arvutused on näidanud, et potentsiaalne hüdroressurss (ilma Narva jõeta) on hinnatav 25 kuni 30 MW, sh vesiveskite-paisjärvede arvelt kuni 12 MW. 25 endise hüdroelektrijaama taastamisel (võimsusega 100 kuni 1200 kW) ~ 8 MW ning võimalike uute HEJ rajamisel kuni 10 MW. Summaarne alternatiivenergia toodang on hinnatav 150 mln kWh/aastas, taastatavate vesiveskite toodang sellest on hinnatav ühele neljandikule.

Loomulikult ei ole seda kogu Eesti energiabilansis palju (kokku 2 ÷ 3 alternatiivenergiat), kuid energia müügist saadav tulu on stiimuliks veskipaisude omanikule tööde teostamisel-finantseerimisel, samaaegu korrastatakse ka maastikku ning kasutatakse veevarusid kompleksselt. Baasinvesteering 1 kW võimsuse kohta koos vajalike ehituskulutustega paisukompleksi taastamisel ning kuludega looduskaitsele (sh kalapääsud) on ca 30 000 krooni/kW ja keskmine tasuvusaeg on praeguse 0,80 krooni/kWh Eesti Energia ostuhinna puhul ca 8 aastat.

Tänaseks on taastatud 12 HEJ koguvõimsusega 3,5 MW, mis toodavad alternatiivenergiat 30 mln kWh/aastas. Arvestades asjaolu, et ELi energeetikaprogramm näeb vajadust toota kaugemas perspektiivis kuni 15 vajalikust energiast taastuvenergia baasil, on veeenergia kasutamine ka Eestis vajalik ning majanduslikult tasuv. Sealjuures võimaldab taastuvate ressursside kasutamine energia tootmiseks vähendada atmosfääri reostust. Ning paisjärvede taastamine vähendaks ökosüsteemi kahjustusi ja parandaks samas oluliselt maastikupilti.

Autor: Harald-Adam Velner