Mõistmatud abiministrid

Igasugune juhtimine eeldab selgust ? kes, kus ja mida tegema peab ning kuidas selle eest vastutab. Riigijuhtimine eeldab lisaks efektiivsusele ja selgusele ka poliitilist vastutust.

Põhiliselt suurima koalitsioonipartneri Res Publica eestvõttel on valitsus asunud enda arvates seda vastutust suurendama ja enam selgust tooma abiministrite koha loomisega nendes ministeeriumides, kus minister seda vajalikuks peab. Siiani on sellisest vajadusest teada andnud viis ministrit. Nii ajakirjanikele kui valdavale osale valijatest on asi jäänud arusaamatuks, sest ei peaminister kaamerate ees ega justiitsminister Riigikogu saalis pole andnud abiministri asjus mõistusele vastuvõetavaid seletusi. Ja pole midagi imestada, sest asja, mida ei ole võimalik seletada, ei saagi seletada. Ole sa mis minister tahes.

Kui abiministri töö sisust lähtuda, oleks justkui tegu ministri poliitilise nõunikuga. Selle vahega, et erinevalt ministri nõunikust, kelle töölevõtjaks on minister ise, nimetab abiministri ametisse peaminister. Ministri poliitilised nõunikud tekkisid meie riigijuhtimise praktikasse 1999. a ja leidsid nii avalikkuse kui tolleaegse vastasrinna poolt mõistmist ning võimuliidu muutumisel kasutamist. Ministri side valijate, erakonna ja parlamendifraktsioonidega paranes. Ajakirjanikud leidsid kiiresti ka tabava nimetuse ? ?juhe?. Kaasmõõdukas Katrin Saks, kes ka ise ajakirjanike kuulsusrikkast perest pärit, tituleeris peaministri poolt nimetatava abiministri ?kaabliks? ja seda põhjendatult.

Kui lähtuda abiministrile antud õigustest, siis saame sisuliselt poliitilise kantsleri, kes peab kõigile allasutustele, ametitele ja inspektsioonidele õige suuna kätte juhatama. Siit parastamine ?politruki? asjus. Võib tõesti aimata, et näiteks maksuameti juhile saab poliitilisi juhtnööre anda. Iseasi milliseid ja kas neid ka vaja on.

Kui lähtuda abiministri vastutusest, siis peaks üks ministri tiitlit kandev tegelane vastutama parlamendi ees, umbusalduseni välja. Eelnõu seda õigust parlamendile ei anna ja järelikult pole teda mõtet ministriks ülendada. Loodetavasti pole koalitsioonil kavas luua abivalitsust ja abiparlamenti. Sellega tegeleb niikuinii juba Tiit Toomsalu.

Tavaliselt öeldakse, et küsimusi on rohkem kui vastuseid. Abiministri ametikoha puhul nii ei ole, sest küsimused on aga vastuseid mitte. Peale kurjade keelte jutu, et abiministri ametikoha loomise taga on Res Publica vajadus rahuldada osade oma parlamendiliikmete ambitsioone.

Lisaks segadusele juhtimises ja hägususele vastutuses on asja kõige koomilisem pool rahaline. Mis see kõik maksma hakkab? Eelnõu seletuskiri teavitab, et sellega täiendavaid rahalisi kulutusi ei teki ja nii minister Vaher meile ka seletab. Kahjuks unustab ta seejuures, et Riigikogus istub ühtekokku 27 ministriametit pidanud inimest, kellel on riigi palgamajandusest ettekujutus olemas. Peale laia naeru selline seletus ühtegi muud reaktsiooni ei tekita. Kui ma oleksin kuningriiklane, siis saaks seletuskirja alusel teha muudatusettepaneku rakendada abiministrid ilma palgata tööle. Nalja tegemise aeg peaks aga olema möödas.

Tõsiselt võttes võib meil tõesti lähiajal riigi juhtimises tekkida üks probleem. Ajapuudus. Juba täna, aga kindlasti hiljemalt järgmise aasta maist, lisandub valitsuskabineti liikmetele hulgaliselt töökohustusi Brüsselis. On meie kõigi huvides, et minister täidaks oma kohustusi hästi ja lisaks mõistusele on siin vaja aega. Segadus juhtimises aga ressurssi ei loo. Pigem vastupidi.

Kui valitsuse liikmetele on tõesti uute ülesannetega seoses rohkem aega vaja, siis tuleb seda ka anda. Teiste riikide kogemusest lähtudes on siin kaks võimalust, mis on paraku mõlemad ebapopulaarsed.

Esimene ? suurendada valitsuse liikmete arvu, kas siis ministeeriumide lahkulöömise või ühte ministeeriumisse mitme ministri määramise näol. Sellisel juhul tuleb aga loobuda populistlikust lobast teemal ?odav riik?, mida maksumaksjad nii valimiste eel kui järel rõõmuga ostavad.

Teine ? anda kantslerite staatusele selge poliitiline vastutus. See tähendaks nende saabumist ja lahkumist ministeeriumist koos ministri ja oma erakonna vastutusega. Loomulikult ei vähenda see vajadust kõrgeima mittepoliitilise ametniku järgi, aga nimetagem ta siis ministeeriumi riigisekretäriks või millekski muuks. Selguse huvides on vaja kindlustada, et poliitikust ei saaks ?majavalitsuse juhatajat? ning ametnikkonna juhist poliitikut. Ka see lahendus on populistlikult rünnatav, aga see eest läbipaistev ja reaalses elus kasutatav.

Valitsuse poolt väljapakutud abiministri puhul, aga ei tea enam keegi, mida teha. Esmalt tabab segadus ametnikke, mõne aja pärast ministrit ennast. Ainsana võiks asjast aru saada abiminister ise, kes tormab kõike tegema, seejuures mitte millegi eest vastutades.

Endine sotsiaalminister Eiki Nestor on Riigikogu Mõõdukate fraktsiooni aseesimees. Äripäev on palunud abiministrite vajalikkust kommenteerida ka Res Publical. Res Publica pole pidanud omapoolse argumentatsiooni esitamist vajalikuks.