Priit Põiklik teeb tööd kirega

Milline oli Teie esimene töökoht?

Päris esimene ametlik töö oli 13 aastat tagasi Kirovi näidiskalurikolhoosis, kus suvel enne ülikooli minekut sulatasin 30kiloseid külmutatud kalabrikette lahti. Raske füüsiline töö oli. Siis ma saingi lõplikult selgeks, et pean ikka elus peaga läbi lööma, mitte musklitega.

Kas Krediidipanga marketingiosakonna juhiks saamine oli Teie teadlik valik?

Ma pole kunagi väga teadlikult karjääri planeerinud, pigem on tööd minu juurde tulnud ja ma olen osanud kinni haarata.

Valikuid tuleb elus pidevalt teha. Arvan, et panga kasuks otsustamine oli õige valik pärast seda, kui Mart Laari valitsus astus tagasi ja Siim Kallas tuli Stenbocki majja. Minu jaoks oli see valik huvipakkuv ka sellepärast, et oma senise elu olin töötanud avaliku huvi heaks, aga erasektoris mitte. Põnev oli valida uus valdkond ja selleks sai pangandus.

Kui palju rakendate oma praeguses töös sotsioloogiaalase kõrgharidusega omandatut?

Arvan, et vähe. Sotsioloogia eriala oli üleminekuperioodil väga huvitav õppida. Ülikooliajal ei planeerinud ma ka väga teadlikult, kellena tööle hakkan. Kommunikatsioon sai minu jaoks loomulikuks valdkonnaks, sest arvan, et olen küllalt ladus suhtleja ja võimeline oma ideid edukalt müüma.

Mis oli panganduses Teie jaoks kõige suurem muutus, millega tuli kohaneda?

Tavaliselt avalike suhete tööd seostatakse meedia ja ajakirjandusega, aga pangas on palju tegemist reklaami- ja turunduskommunikatsiooniga, mis olid minu jaoks uued valdkonnad.

Mis oli Teie jaoks 40 000 kliendiga väikepangas kõige suurem väljakutse?

Aidata leida ühele pisikesele pangale niisugune positsioon, mis teeks temast arvestatava mainega väikepanga. Krediidipank on fenomen, sest ta on ainuke väikepank, mis on üksteist aastat töötanud ja jäänud kõikide teiste pisikeste pankade kõrval ellu.

Püsivalt tahaks teadvustada, et väikepanga roll on Eestis väga tähtis: olla alternatiiviks neile, kes on suurte pankade keerulisest bürokraatimasinast või pikkadest järjekordadest tüdinud; inimestele, kes on ka hinnatundlikumad ja tahavad näiteks paindlikumat ning personaalset teenindamist.

Mis motiveerib Teid edasi liikuma?

Arvan, et mind motiveerib liikumine rahulolu saavutamise suunas. Rahulolu selles suhtes, et on head kolleegid, meeldiv tööõhkkond, meeskonnavaim ja hea töötasu. Kindlasti ka tunnustus. See oli väga suur tunnustus, kui Krediidipank kuulutati aasta kõige töötajasõbralikumaks ettevõtteks.

Kus Te ennast täiendate?

Olen tegelikult õnnelik, et olen saanud pidevalt õppida. Selle eest pean olema väga tänulik Eesti riigile, sest ka veel praegu õpin riigieelarvelisel kohal Tartu Ülikooli kommunikatsiooniosakonna magistrantuuris ja plaanin sügisel kraadi kaitsta.

Välismaistel seminaridel osalemine on ka üks parimaid koolitusi. Näed, kuidas teised rahvused lahendavad samu probleeme, mis sul endal ette tulnud. Sellest õpid ennast tundma ja näed, milliseid vigu ise teed või kuidas vahel mõttetult palju mõnele probleemile aega raiskad.

Kuidas olete saanud tööd ja magistriõpet ühendada?

Töötamine ja õppimine ühel ajal on olnud mulle loomulik osa elust. Õppimine töö kõrvalt mõjub kui ajugümnastika. Kui töötamise ajal ei õpi, võib tekkida oht natuke rutiini sattuda.

Kui palju on magistriõppest Teie praktilise töö jaoks kasu?

Magistrikraad ise ei anna midagi, ikka see, mida sa selle uurimistöö kirjutamise käigus uut avastad. Õppimisprotsess ise on edasiviiv.

Kui palju kulub Teil aega töö ja õppimise peale kokku?

Üle kümne tunni päevas töötamine muutub juba ebaefektiivseks. Pangas on tööaja kasutamine piisavalt paindlikuks tehtud, et on antud võimalus ka õpingutega tegelda.

Milline on Teie edu valem?

Edu on minu jaoks sama, mis rahulolu. Võiks küsida, mis on minu rahulolu valem. Minu rahulolu valem on see, et ma ei ole kunagi rahul, vaid pigem tunnen rahulolematust. Minu jaoks lõpeks kõik sellest hetkest, kui ma oleksin väga rahul.

Millised isikuomadused on Teid tööelus toetanud?

Võib-olla kärsitus, emotsionaalsus, põhjalikkus. Ma pigem püüan asju teha kirega kui mõistusega. Kindlasti peab mõistust ka olema, aga samas on vajalik kirg ja emotsioon töötegemise juures. Mõnusa olemise, kõike teadmise ja rahulolu tunde puudumine on mind ehk edasi viinud.

Kui oluliseks peate emotsionaalset intelligentsust?

See on isegi olulisem kui IQ. Näiteks pangas on hea vaadata, kuidas eestikeelne klienditeenindaja teenindab vene klienti või vastupidi.

Kuna eestlane ei näita oma emotsiooni välja, on ta maailmas kõige raskemini mõistetavam klient ja paraku ka kõige halvem klienditeenindaja, sest ei saa kunagi aru, mida ta tegelikult mõtleb või tunneb, kas ta on rahul või rahulolematu. See on suur kunst mõista eestlast tema silmade või ilme järgi, sest see on peaaegu võimatu. Venelast on palju lihtsam teenindada ja temaga suhelda, sest kohe saad aru, kas ta on rahul või mitte.

Milline on olnud Teie suurim saavutus avalikus sektoris töötades?

Valitsuse pressinõunikuna töötades oli üks olulisemaid ülesandeid poliitika toomine inimestele lähemale. See on väga raske töö ja seda praktiliselt polegi võimalik teostada. Umbuskliku ja tusase eestlase puhul on poliitika talle lähedale toomine ülikeeruline.

Andres Klaar, Eesti Panga juhtivspetsialist

Mart Laari tiim, kus mina töötasin majandusnõunikuna ja Priit pressiesindajana, oli väga kokkuhoidev, ühtne ning koosnes noortest inimestest.

Priit valiti sinna, sest ta käitub avatud inimesena, ta on suhtlemisel siiras ja loomulikult on ta ka kohusetundlik. Aga iseloomult on Priit üks lõbus inimene, kellega saab alati nalja. Kindlasti iseloomustab teda ka uudishimu.

Priit on laia silmaringiga ja huvitavate hobidega inimene, kelle huvialad mõjutavad ka ta kolleege, näiteks armastab ta ooperis käia.