Äri lõpetada ja turult lahkuda tuleb õigel ajal

Euroopa Liidu tööstuse struktuur muutub pidevalt. Ühed harud arenevad kiiremini, teised aeglasemalt. Kõigis liikmesriikides on tõsiseid majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme langusfaasi jõudnud harudega.

Majandusharu langusfaasi jõudmise põhjused on erinevad. ELis domineerib käesoleval ajal tootmise odavamatesse riikidesse ümberpaiknemine. ELi koondub üha enam kõrge lisandväärtusega kõrgtehnoloogiline (teadusmahukas) tootmine. Liikmesriikides paiknevad kõrgtehnoloogilised ettevõtted püüavad tegeleda kõrget kasumit võimaldava tootearenduse ja turundusega. Madala kasumiga tootmisprotsessid suunatakse väljaspool ELi asuvatesse tütarfirmadesse või kasutatakse allhankijaid.

Näiteks langes tootmine ELi rõivatööstuses aastatel 1995-2001 tervelt 24,4. Vähenemine leidis aset kõigis liikmesriikides. Seda ei põhjustanud muidugi mitte rõivatoodete tarbimise vähenemine, vaid tootmise odavamatesse riikidesse ümberpaiknemine. Paigale jäi ? ning kohati isegi laienes ? vaid moetööstus, uute mudelite väljatöötamine jms.

Mõnede Eesti töösturite arvates ei tähenda ELi üldised suundumused veel seda, et Eesti areng peaks samas suunas minema. Meie tööstuse struktuuri dünaamika võib nende arvates kujuneda hoopis vastupidiseks. Näiteks eespool mainitud rõivatootmises oli Eestis aastatel 1995-2001 kasv tervelt 17,6 ja toodangu mahu suurenemine on jätkunud siiani. Autori arvates on selline arusaam naiivne. Senine majanduspraktika on veenvalt tõestanud, et majandusühenduse tööstuse struktuuri muutumise tendentsid on üldised. Need toimivad ? varem või hiljem, kiiremini või aeglasemalt ? kõigis liikmesriikides. Ja uued liikmed ei pääse majandusühenduse üldistest arengutest.

Liikmesriikide ja ka kandidaatriikide nõrkadel ettevõtetel tuleks kaaluda langusfaasi jõudnud harudest lahkumise otstarbekust ning võimalust.

Enamik ettevõtjaid pole siiani olnud põrmugi huvitatud sellisest äriplaanist. Nad teavad, et turg pole täiuslik ega sealt väljumine vaba. On oht kaotada väga palju või koguni kõik. Kõrged väljumisbarjäärid ? mahukad investeeringud ressurssidesse, mida on raske müüa või muuks otstarbeks kasutada ? takistavad tegevuse lõpetamist ka siis, kui majandusharu atraktiivsus langeb.

Langusfaasis olevates majandusharudes tegutseva ettevõtja teevad peamiselt kaks viga.

Üheks veaks on liigne optimism majandusharu tuleviku suhtes. Ettevõtjad loodavad, et langus on vaid ajutine ja tulevikus lähevad asjad paremaks. Kahanevalt turult loodetakse leida kasvusegmente. Kahjuks võib aga ELi majanduspraktikas leida üksikuid juhuseid, kus kahanevaks peetud tööstusharu on pöördunud uuele tõusule. Näiteks jalgrataste tootmine, millele autotööstuse teke ennustas kadu, pöördus tervislike eluviiside väärtustamisel taas tõusuteele.

Teiseks veaks on väljakurnav hinnasõda konkurentide vastu, mis vähendab ettevõtete kasumlikkust ning raiskab ja hävitab igat sorti kapitali. ELi senine majanduspraktika on näidanud, et viimase hingetõmbeni vastu pidada ja seejärel pankrotiga lõpetada pole mõtet. Palju otstarbekam on valida teadlik lahkumisstrateegia.

Lahkumise kasuks otsustamisel on valida järgmiste põhivõimaluste vahel:

Ettevõtte või tema osa müük. Selline tegutsemine on efektiivne languse algfaasis, kui konkurendid pole veel olukorra lootusetusest aru saanud ja valmis head hinda maksma.

Ettevõtte ümberprofileerimine. Eelduseks on selle piisav potentsiaal uude harusse sisenemiseks. Lahkuda on vaja aga nii, et ettevõtte maine ei kahjustuks ega segaks edasist tegevust.

Ettevõtte likvideerimine või pankrot. Ettevõtjatele on likvideerimine soodsam, sest seda kontrollivad omanike esindajad, kes arvestavad nende huvisid.

Võimalik on kasutada koristusstrateegiat. Tulevikus lootusetult konkurentsivõimetuid ettevõtteid ? mis pole kasutatavast tehnoloogiast tulenevalt saneeritavad ? tuleb ekspluateerida kulumise peale, st tuleb võimalikult täielikult ära kasutada olemasolev tootmispotentsiaal. Saadud kasumit ei investeerita tagasi ettevõttesse. Kulutused hoitakse minimaalsel vajalikul tasemel (tööjõu vähendamine, vähemtulusatelt turgudelt lahkumine jne), tulusid püütakse igakülgselt maksimeerida. Sellega valmistatakse ette ettevõtte hilisemat lõplikku lahkumist langusfaasis majandusharust.

Koristusstrateegia eesmärgiks on saada võimalikult palju raha teistes ärilistes ettevõtmistes rakendamiseks. Seejuures tuleks aga hoiduda raha ettevõttest liiga kiirest väljatõmbamisest. Põhivahendeid ilma hädavajaduseta ei uuendata, püütakse pikendada olemasolevate eluiga. Likvideeritakse perspektiivsete küsimustega tegelevad allüksused, ei juurutata uusi tehnoloogiaid, loobutakse personali koolitusest jne. Kulude kärpimist püütakse varjata nii tarbijate kui ka konkurentide eest. Kindlasti riivab koristusstrateegia ettevõtte töötajate huvisid. Kuid sellest loobumine võib olla veel hullemate tagajärgedega. Nii turule sisenemine kui ka sealt väljumine on keeruline ja kallis ettevõtmine. Mõlemat tuleb teha võimalikult väikeste kuludega.

Autor: Kaarel Kilvits