Ettevõtja vajab tegusat regionaalhalduse mudelit

Minister Jaan Õunapuu on haaranud härjal sarvist korrastamaks regionaalse tasandi haldust. Ta on esitanud arutelule äärmuslikud: (A)lääni- omaavalitsusliidu, (B)tugeva maavanema ehk kuberneri, (C)ministeeriumihalduse ja (D)kahetasandilise omavalitsuse mudelid.

Analüüs hindab pakutud variante (1) haldussuutlikkuse, (2) haldusteenuse omahinna, (3) demokraatia arengu ja subsidiaarsuse ning (4) haldusmuudatuse teostavuse poolest.

Halduspoliitika nõrkus on Eestis taastekitanud käsumajandusliku riigi ehk C mudeli, mis viis nõukogude ühiskonna krahhini. Selle erinevusega, et kui omaaegsed 15 rajoonikomitee sekretäri ja 1990ndate 15 riiklikku maavanemat said vahel ühisrindes üldriiklikku otsustamist mõjutada, siis 241 väga erineva suuruse ja huvidega omavalitsust kokku ei lepi. Aetakse pigem oma asja parteiliinis või tutvusi kasutades.

Eesti poliitikud ei pea oluliseks lähimus- ehk subsidiaarsusprintsiipi ja neile vist isegi sobib alafinantseeritud omavalitsusi lõa otsas hoida! Igatahes on tsentraliseerimine viinud üha kitsamas ringis otsustamisele, selleni, mida riigikontrolör Parts nimetas kesk-aafrikalikuks asjaajamiseks.

Käsumajandus on teatavasti kulukas ja ebaefektiivne. Maakonnalinnadest leiab täna 40-50 keskametkondade kohati dubleerivat regionaalhalduse üksust. Ametnikke leida on raske, nende töömotivatsioon on madal ja asjaajamine venib. Eriti kui käia kooskõlastusi korjamas 3-4 erinevas linnas, kuhu ministeeriumide üksused on pillatud. Regionaalne arendustöö, sh ELi projektide juhtimine pole antud mudeli juures teostatav: väikeses omavalitsuses ei saagi olla pädevust kõigi küsimuste lahendamiseks.

Omavalitsuste unelmad on seotud A ehk Soome mudeliga. Ühishuvide korraldamine toimib Soomes tõesti ? omavalitsused on seal koostööd harjutatud üle saja aasta. Eestis on head koostööd vaid mõnes omavalitsusliidus, aastaeelarved on kesised, 0,6?2,5 mln kr. Raha ei taha kuidagi valla eelarvest ühisprojektideks kokku koguneda, rääkimata veel ühiste ettevõtete moodustamisest ja ametnike palkamisest.

Probleemi alge on erinevates huvides ja demokraatia puudumises. Alla 1000 elanikuga vallad hääletavad näiteks 20 000 elanikuga keskuslinna ettepaneku maha, kuid tahavad, et linn osaleks projektis vastavalt elanike arvule. Nii vaieldes võib suur osa eurorahast maapiirkondadesse jõudmata jääda ja jätkuvad kitsast kohalikust huvist lähtuvaid lobiprojektid.

Eestis 4?5 läänist rääkijad ei arvestata, et 5(+1) lääniga Soome territoorium on 8 ja elanikkond 4 korda suurem. Eestil on vaid kaks regionaalset keskust ? Tallinn ja Tartu. Ei ole õige sundida hiidlasi käima Pärnus ja järvalasi Jõhvis, sest nende keskus on Tallinn. Regionaalset riigihaldust tasub pakkuda vaid Lõuna-Eesti ca 350 000 elaniku tarvis vaid Tartus, vähendades nii 5?8 t sõiduaja 1?3 tunnile. Enam riigi kohalolekut kuluks ehk ära ka 180 000 elanikuga Ida-Virumaal.

Riikliku maavanema 1994. aastast Eestis rakendatud mudeli eelis on muudatuste läbiviimise kiirus. Paraku ei olnud maavanematel elanike mandaati ja seaduse kaitset ministeeriumide tsentraliseerimishimu vastu. Et maavanemad kaitsesid Toompeal regioonide huve, siis olid konfliktid paratamatud ning probleem lahendati maavanemate võimu kärpimisega miinimumini. Lõpuks viskas Laar nad ka valitsuse istungitelt välja.

Kuberneri-mudel ei sobi Eesti euroopalikku haldusraamistikku. Ja vaevalt, et tasub ebaõnnestunud malli taastama hakata. Küll oleks niikuinii istuva riikliku maavanema mudel aga üleminekuvariandina kõige kiiremini rakendatav, et uut struktuuri ette valmistada.

Omavalitsuslik maakond on Euroopas kombeks. Eesti koosneb üha vähem linnadest-valdadest ja üha enam maakondadest: (teenindus)töökohad koonduvad linnadesse, tööstus, elukohad ja vaba aja veetmine paikneb tagamaa odavamasse ja paremasse keskkonda ? tööturualad on 97 ulatuses maakondlikud.

Maakonnas on kaasaegse majanduse toimimiseks ja töötajate ettevalmistamiseks pea kõik vajalikud asutused ja ettevõtted, maakond on oluline kultuuri- ja identiteediruum. Otsemandaadiga maakogu on demokraatlik ning kohalik meedia ja poliitiline opositsioon tagaks ühtlasi tõhusama kontrolli, kui see on kohalike või ka Toompea poliitikute üle. Omavalitsuslik maakond lubaks riiki oluliselt detsentraliseerida, teostaks regionaalset arendustööd ning oleks motiveeritud ELi projektide elluviija-kaasrahastaja.

Kõige selle positiivsuse juures on kolm viga. Esiteks on maakondliku omavalitsuse vastu linna-vallajuhid ja Toompea poliitikud, kes mõlemad kaotaksid osa võimust. Nii on levitatud müüti teise tasandi kulukusest, millega on avalikkust ka oskuslikult hirmutatud. Teiseks võtab uue administratsiooni käivitamine aega, mis tähendab, et peavad toimima paralleelstruktuurid ja hetkelised kulud tõesti kasvavad. Kolmandaks võib maakondlik omavalitsus unarusse jätta väikevaldade huvid, nt sulgeda nii mõnegi väikegümnaasiumi. See ei peaks loksutama aga ettevõtjaid, mis on enamasti koondunud ümber keskuslinnade.

Milline maakondliku ühishuvi korraldamise mudel on ettevõtjale sobivaim? Kohalik arendustöö ja ettevõtluse tugisüsteem on olulisem just Eesti maakondade väikeettevõtjatele, kes sõltuvad märksa enam kui suurlinna suurettevõtted avaliku sektori poolt rajatud infrastruktuurist. Mõistagi on kohalikud ettevõtjad huvitatud, et nende elukohas oleks hea elukeskkond, heade õpetajatega koolid ja huvitav kultuurielu.

Neljast mudelist suudab maakondlikku ettevõtlust arendada ja ELi struktuurfondide vahendeid nii sotsiaalsesse kui ka tehnilisse infrastruktuuri suunata vaid iseseisev selgete funktsioonide (nt arendus ja planeeringud, tervishoid, ühistransport, gümnaasiumi- ja kutseharidus) ja piisava eelarvega maakondlik administratsioon.

Ideaalne oleks luua Eestis II tasandi omavalitsus. Üleminekuvariandina sobiksid nii eelmainitud tugevdatud riikliku maavanema kui ka Rahvaliidu poolt värskelt väljapakutud elanikkonnaga proportsionaalse esindusega omavalitsuste esindajaist koosnev maakogu.

Ettevõtjad, kes te poliitikuid olete toetanud, võtke neil nüüd nööbist ja laske maakonnahalduse küsimuses selged vastused anda. Siis hakkab halduspoliitika talves paksuks läinud jää ehk ka sulama.