Advokaat ja offshore´id

Äripäeva 6. augusti artiklis (vt Mahukate maksuskeemide uurimine jõuab lõpusirgele) tauniti vaikimiskohustust omavate advokaatide tegevust nn offshore-äriühingute ostmisel ja kliendi rahaga toimetamisel. Advokaadi kasutamine sarnaste toimingute tegemisel on rahvusvahelises praktikas tavapärane. Millegipärast ei taunita pangatöötajaid, kes samuti täidavad klientide rahalisi korraldusi.

Advokaadi poolt kliendi esindamine erinevate õigustoimingute tegemisel on seadusel põhinev kohustus. Ei oma õiguslikku tähtsust, kas klient teeb tehingu isiklikult või kasutab selleks advokaati, kuna advokaat ei loo endale tehinguga mingeid õigusi ega kohustusi, vaid need tekivad kliendil (AS § 43 lg.4, TsÜS § 115). Erand on volituste ületamine. Mis puudutab välisriigi kliente, siis tavaliselt puudub mõte direktorite ülelennutamiseks ja toiming tehakse kohaliku usaldusadvokaadi kaudu.

Advokaat ei pea eeldama seaduskuulmatust ja tal lasub keeld olla kliendi suhtes kohtumõistja. Õigusabi maht sõltub kliendi tahtest. Kui klient soovib, piirdub advokaat pelgalt kliendi nimel tehingu allakirjutamisega, andmata sellele õiguslikku hinnangut. Advokaat võib klienti nõustada tehingu õiguslike tagajärgede suhtes, kuid tal pole reeglina õigust loobuda kliendi antud juhiste täitmisest seni, kuni need pole ilmses vastuolus seadusega.

Põhiseaduse § 3 järgi tuleb lähtuda avaldatud seadustest. Tegelikkuses toimivad Eestis ka avaldamata reeglid, mistõttu repressiooni ohvriks võib langeda ka siis, kui püütakse hoiduda kirjapandud keelust üleastumisest. Nt maksunduses nimetatakse neid ?majandusliku tõlgenduse meetoditeks?, mis omavad tagasiulatuvat jõudu aegadesse, mil neist ei saanud ka prohvetlikel maksumaksjal õrna aimu olla. Puudub kirjutatud seadus, mis keelaks offshore-firma aktsiaid osta või te-ha kliendi nimel sularahatoiminguid. Veel enam, seadus ja Riigikohtu lahendid võrdsustavad sularahatehinguid ülekandetehingutega (12.06.02, nr 3-4-1-6-02). Samas ei vastustaks ma õigusselguse huvides reegli kehtestamist, mis keelaks advokaatidel kliendi sularaha väljavõtmise, kui seda ei rakendataks Eestile sümptomaatiliselt tagasiulatuvalt.

ASi § 43 lg 4 keelab advokaadi samastamise kliendiga, samas kui advokaat ei tohi omandada kliendi õigusi. Nt kui advokaat on jätnud väljavõetud raha edasi andmata, siis on ta tegutsenud enda huvides ja advokaaditagatised siin ei päästa. Mis puudutab advokaadi kutsesaladust, siis see toimib tsiviliseeritud riikides juba sajandeid ja selle vastu ei võideldud isegi tagurlikus N. Liidus. Kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga, ei tule vaikimiskohustuse osas tagasilööke, kuna tegemist on EL?i õiguse osaga. Muudatused võivad puudutada tegelikku rahapesu ajas edasiulatuvalt ja koputamist välistavalt.

Kui seadus lubaks ?pavlik-marozovlust? advokaadi-kliendi suhetes, siis kaoks õigusabil mõte, kuna keegi ei oleks nõus advokaadile usaldama vajalikku teavet. Muuseas, agaramad ametnikud, kellele on igasugune kaitseõigus pinnuks silmas, tihtipeale unustavad, et ka igaühel on põhiseaduslik vaikimisõigus teda inkrimineerida võiva info suhtes. Kliendi, olgu ta siis offshore-firma või mitte, huvid on advokaadile ülimuslikud, sh ka riigi huvide suhtes.

Asi läheb kurjaks alles siis, kui advokaat viitab kutsesaladusele, kui ta tegelikult ei andnudki õigusabi. Advokaadi tegevust saab kontrollida advokatuuri organite kaudu, kes saavad tuvastada, kas advokaat tegutses kliendi esindajana või kasutas vaikimisõigust ära enda huvides. Selleks organiks on ka aukohus, mille koosseisu kuulub riiklik kohtunik. Advokatuuril on kliendisuhete kindlakstegemisel samuti vaikimiskohustus. Offshore-skeemide kasutamiseks on Eestis mitmeid inimlikke põhjusi, millest üks on alalhoidlik soov hirmufooni taustal peitu pugeda. Ettevõtjad tegutsevad õiguskindluse puudumisel püsivas teadmises, et neile võidakse süüks arvata avaldamata reegleid, teades, et represseerijast ametnikule on antud sisuline immuniteet. Eestis pole advokaadil võimalik osaleda kliendi ülekuulamisel tunnistajana, mida kasutatakse ära ütluste väljapressimisel. Menetlusnormi rikkumine ei pruugi siin tähendada tõendi kõlbmatust. Õigeksmõistmise statistiline tõenäolisus on 1,5.

Ka privaatsusega on siin asjad kehvad, mainiksin nt esitajaaktsiate puudumist või seadusi, mis võimaldavad 12 institutsioonile ligipääsu pangasaladusele. Pole siis ime, et varjujäämiseks püütakse ära kasutada kõiki seadusega mittekeelatud võimalusi. On kummaline, et vaikimiskohustus häirib kriitikuid seoses suhteliselt süütute offshore-tehingutega. Saaksin veel aru, kui taunitaks nt advokaadi õigust mitte teatada plaanitavast mõrvast. Sellekohane küsimuse asetus on mõistetav selliste väärtushinnangutega riigis, kus maksuõigusrikkumist karistatakse kaks korda rangemalt kui inimese purjuspäi surnukssõitmist.