Tööpuudus tulenes SDV rahareformist

Leheveergude järgi otsustades näivad sillad 14. septembril ?jah? ja ?ei? ütlejate vahel põletatud. Eitajad on kogu ELiga ühinemise kasuks räägitu kuulutatud läägeks propagandaks, heal juhul pooltõeks. Jaatajad on küll tüdinenud ühtede ja samade ei-meeste leierdamisest, kuid nende kirjatükke loetakse endistviisi tõelise avastamisrõõmuga. Ikka ja jälle võib tõdeda, et eestlase fantaasia on piiritu. Seda eeskätt riigiõiguslikus ja majanduslikus kontekstis.

Eestlased on ühtäkki avastanud, et 15 Euroopa riiki on tänaseks minetanud oma iseseisvuse. Ise nad seda veel ei tea. Seega meie sügav kaastunne kas või soomlastele, sest erinevalt sellest iseseisvast Soomest, kes maksis NSV Liidule sõjareparatsioone ja kelle asju otsustati Moskvas, on tänase Soome näol tegemist mingisuguse iseseisvusetu moodustisega.

Siinkohal olgu toodud näide 7. augusti Eesti Ekspressist, kus Vilja Savisaar teatab sõnaselgelt, et kui institutsioonil on konstitutsioon, siis on ta riik. Olgu sedakorda Soome ja ELi kui riigiga kuidas on, aga sellest väitest lähtudes tuleks ümber vaadata ka Eesti vahepealne ajalugu. Kuivõrd Eesti NSV-l oli konstitutsioon, oli ta järelikult riik (samal seisukohal olid muide ka nõukogude Eesti õigusteadlased). Ainult et sel juhul ei olnud 20. augustil 1991 tegemist mitte Eesti omariikluse taastamise, vaid lihtlabase riigipöördega.

Majanduse poolelt on ELi eitajad jäänud seni enamasti puhtverbaalsele tasandile: räägitakse liitumisest johtuvast majanduskeskkonna halvenemisest ja vaeste vaesumisest, muretsetakse sidemete katkemise pärast Botswana-laadsete kolmandate riikidega jne. Õnneks on siin toimumas teatav läbimurre. Kui otsustada 19. augusti Äripäeva järgi, on Uno Silberg lõpuks asunud tänuväärselt tööpuuduse näitel numbritega tõestama EList lähtuvaid hädasid.

Neile numbritele pole statistika poolelt suurt midagi vastu vaielda. Iseküsimus on aga nende esitamise laad ja tõlgendamine. Mis puudutab Iirimaad, siis 1980. aastatel lahkuti tõepoolest sealt. Kahjuks või õnneks polnud toonasel väljarännul vähimatki pistmist toonase tolliliidulaadse Euroopa Majandusühendusega (EMÜ), mille liikmeks sai Iirimaa 73. a, ammugi juba tänase ELiga. Vähemalt pakkumispoolse majandusideoloogia esindajate jaoks oli seal 80. aastatel toimunu hiilgav näide keinsliku defit-siitfinatseerimise ja maksude vastutustundetu tõstmise ummikussejooksmisest. Selle tulemusel ei pühkinud Iirimaa tolmu jalgadelt üksnes iirlased, vaid ka erakapital. See kriis oli puhtalt iirlaste kodukootud kriis. Kui Iirimaa teemal võiks isegi ELi kontekstis vaielda 70. ja 90. aastaid hõlmates, siis Saksamaa näitega manipuleerimine räägib selgest asjatundmatusest või labasest vassimisest.

3. oktoobril 1990 toimus teadupärast Saksamaa taasühinemine. Sellest hetkest on ka endine SDV ala ELis. Mingit muud liitumiskuupäeva teab sessinases maailmas üksnes Uno Sil-berg. Just sellele tarkusele ehitas ta üles loo Saksamaa osa, kus võrreldakse tööpuudust uutes liidumaades mingil liitumiseelsel 91. ja -järgsel 92. aastal. Asjata, sest tõelisi liitumiseelseid numbreid tänase 20 tööpuudusega võrreldes jõudnuks ta veelgi muljetavaldavama tulemuseni. Pärandas ju SDV EMÜle ja taasühinenud Saksamaale üksnes 3,5- (III kv 1990), mitte aga väidetava 10,3-protsendilise tööpuuduse.

Asjale tulnuks kasuks, kui ta oleks vihjega ELi laastavale mõjule lisanud, et 1991, s.o juba esimesel ELi aastal, langes endise SDV ala osaks, kus elas viiendik Saksamaa rahvastikust, vaid 6,7 Saksamaa SKPst ja ülitühised 0,8 ekspordist Lääne tööstusriikidesse. Uno Sil-bergi loogika kohaselt tuleb tõdeda, et just EL oli see, mis hävitas SDV õitsva majanduse, mis veel 85. a olevat edestanud SKPlt elaniku kohta isegi Lääne-Saksamaad. Et kõige selle taga oli Brüsseli karvane käsi, pole erinevalt temast avastanud isegi kõige ortodokssemad SDV järglaskommunistid.

Vähegi tõsiselt võetav majandusteadlane otsiks 1991. ja 1992. aastal Saksamaa uutes liidumaades plahvatuslikult kasvanud tööpuuduse põhjusi mitte paranoiliselt EList, vaid varasemast sotsialistlikust nurimajandusest, mille suurimaks saavutuseks jäid Trabandi väljamõtlemine ja 90. a rahareformis DDRi marga ligi viiekordsest revalveerimine D-margaks. Saksamaa uutest liidumaadest sai suhteliselt kalli tööjõuga piirkond. Kehva, ent nüüd juba läänelikult kõrgeid palku sisaldavat toodangut polnud võimalik müüa ei itta ega läände.