Oletame, et kusagil eksisteerib riik, milles võimul olev poliitiline seltskond võtab kokku kõik oma valimiseelsed lubadused ja muud head soovid, liidab kokku nende maksumuse ning seejärel kehtestab lubaduste täitmiseks vajaliku maksukoormuse. Oletame, et kusagil pääseb võimule täpselt vastupidise maailmavaatega võimuliit, kes peab kõige olulisemaks võimalikult madalaid makse ning hakkab alles nende kehtestamise järel mõtlema, mida on riigil selle napi raha eest oma kodanikele pakkuda. Mõlemal juhul variseks riik varsti kokku. Esimese näite puhul muutuks ta maksujõuetuks, teisel juhul aga küsiksid riigialamad: milleks me sellist saamatut riiki üldse vajame?
Tegelikkuses riigid nii ei tee ning poliitika kui sellise võti peitub maksude ja rahva õigustatud ootuste tasakaalus. Ühel pool on soov maksta vähem makse, teisel pool aga arusaam, et meie ühise panuse toel töötavad politsei ja tuletõrje, tegutsevad maksuamet, kiirabi ja meie kaitsevägi, et hoolitsetakse nii järeltuleva põlve hariduse kui vanemate inimeste toimetuleku eest.
Äsjane küsimuste-vastuste voor seoses Euroopa Liitu astumisega veenis siinkirjutajat ühes ? meie teadmised majandusest ja riigist on häbiväärselt väikesed. Nii ei tea suurem osa töötajaist, kellest ja millest sõltub nende palk. Kahjuks ei suuda ka paljud ennast ettevõtjaks tituleerivad tegelased saada aru, et riik on midagi muud kui äri, kus ostad ühelt mehelt saia ja teiselt suhkru, raputad selle saiale ja siis müüd suhkrusaia vaheltkasuga kolmandale mehele edasi.
Tasakaalu otsivad poliitikud on väsimuseni korranud ? maksudega ei mängita. See tähendab, et kui me maksusüsteemis midagi muudame, siis peame ka teadma, mida me sellega saavutada tahame. Hinnates tänase võimuliidu sõnu ja tegusid, väidan, et Rahvaliit ja Res Publica ei suuda ning Reformierakond ei soovi maksumuudatuste eesmärki selgitada. Kui mõned aastad tagasi muudeti ettevõtete maksustamise põhimõtteid, reklaamisid idee autorid seda ettevõtete tulumaksu kaotamise sildi all. Toonased oponendid olid sama osavad vastuloosungi püstitamisel. Et keskmine valija ei tee kahjuks vahet mõistetel ?ettevõte? ja ?ettevõtja?, siis riputati tehtud muudatusele külge ?rikaste toetamise? silt.
Tegelikult oli sel muudatusel üks eesmärk ? stimuleerida investeerimist ja töökohtade loomist, et me jõuaksime järele tõepoolest teadmistepõhisele majandusmudelile, millisena me ilmselt kõik Eestis näha soovime. Siit minu küsimus: kas meie majandus areneb tõepoolest nii vinges tempos, et peame otstarbekaks alandada tulumaksumäära ja stimuleerida sealtkaudu majandusest omanikutulu väljavõtmist? Ükski makromajanduslik arvnäitaja seda ei kinnita. Kas Eesti maksukoormus käib ettevõtjale üle jõu, et sunnib teda Soome ja Rootsi ettevõtjale sarnasel kombel kaaluma tootmise üleviimist madalama maksukoormusega riiki?
Tegelikult on ju vastupidi. Tegelikult tarbime rohkem, kui jõuame toota. Aga miks siis maksumuudatused kinnitavad vastupidist? Seejuures riik ühe käega annab ja teisega võtab: otsesed maksud alanevad, kaudsed tõusevad. See lööb just nende inimeste pihta, kel tulu vähe nii täna kui homme ning kes kogu oma tulu ära tarbivad. Kas meie sotsiaalsüsteem vananeva elanikkonnaga riigis on tõesti nii tugev, et valitsus tekitab täiesti teadlikult lisariske riiklikule pensioni- ja tervishoiusüsteemile?
Saan teha vaid ühe järelduse ? valitsuse maksupakett koos sellest tuleneva riigieelarvega on mõttetu, sellel puudub eesmärk. See on vastuolus enamiku koalitsioonileppe eesmärkidega. See on ühiskonnale ohtlik.
Kahjuks pole meie argiteadvusse veel jõudnud arusaam, et riik iseenesest on äärmiselt solidaarne tegu. Aga ka selles vaimuvaeguses virelejatele peaks mõjuma teadmine, et Eesti riigina ei suuda nõutaval tasemel võidelda õlireostusega ja seetõttu on kahtlane meie maine mere-ja transiidiriigina; et üheaegselt on lahendamata nii tööandja soov leida head töötajat kui töötu soov leida tööd; et unistus targast ametnikust jääbki unistuseks, kui me ei maksa neile korralikku palka.
Isegi liberaalsuse kantsis, Ameerika Ühendriikides oli kunagi president, kes ei pidanud paljuks oma rahvale öelda ? tähtis pole mitte see, mida sa riigilt saad, vaid see, mida sa suudad riigile anda.
Seotud lood
Aleksandr Kostin ja Sergei Astafjev, Placet Group OÜ (
laen.ee,
smsraha.ee) asutajad, on võtnud endale sihiks arendada ja edendada Eesti jalgpalli ja futsali ehk saalijalgpalli nii Tallinnas kui ka Ida-Virumaal. Nende juhitav MTÜ PG Sport on tuntud oma pühendumuse ja panuse poolest Eesti spordi edendamises, pakkudes uusi võimalusi noortele talentidele ja aidates kaasa spordi kultuuri arengule.