Riigikogus jagatakse mõõdutundetult endale

Alates erakondadevaheliste valimisliitude keelustamisega 1998. a on mitmete seaduste muutmisega raskendatud Riigikogus esindamata ja tegevust alustavate erakondade osavõtt riigi poliitilisest elust ning valimistest. Uus võimuliit ehk R kuubis on kasutamas taktikat, mis kindlustaks neile igavesed parlamendikohad. Tegelikult sai asi alguse juba eelmise valitsuse ehk kaksikliidu võimu ajal. Tolleajase rahandusministri Õunapuu sõnavõtud olid ühesed: suurendada riigieelarvelist toetust ja vähendada ning piirata võimalust ettevõtetel erakondi toetada, kuna viimased tahavad toetuste eest ka vastuteeneid.

Seaduse plaanitud muutmisel suureneks riigieelarveline toetus parlamendiparteidele kolmekordselt ehk 60 miljonile kroonile aastas. See teeks ühele saadikule rahalist toetust lisaks palgale üle 594 000 krooni. Seda ajal, mil riigil ei jätku raha üliõpilaste abistamiseks, tervishoiu rahastamiseks, lastetoetuste ja meditsiinitöötajatele normaalse palga maksmiseks. Samas tahetakse ära keelata võimalus ettevõtetel erakondi toetada.

Eesti parteimaastik läheks pärast selliste muudatuste realiseerumist absurdselt kreeni. Kui viimastel valimistel kulutati valimiskampaaniaks 60 mln kr ja Agu Laiuse sõnul J. Tõnissoni instituudist on 97protsendilise tõenäosusega saadud häälte arv võrdeline reklaamikampaania kallidusega, tekib olukord, kus Eestis sünnivad igavesed parlamendierakonnad. Neil pole midagi karta, kui nende poliitika muutuks vastutustundetuks, kuna pealekasv parteimaastikul puuduks ja raha aitaks nad taas Riigikokku.

Kaks eestvedajat parteid, Reformierakond ja Res Publica, aga ajavad ebarealistlikku juttu võimalusest selliste tingimustega, nagu luua plaanitakse, ületada uutel tulijatel ja praegu Riigikogu-välistel erakondadel valimiskünnis. Mõlemad erakonnad toovad hea näitena Res Publica, kes viimaste valimiste eel ei saanud riigieelarvest sentigi, kuid ületas tugevalt valimiskünnise. On ebanormaalne, kui räägitakse asjadest, mida pole võimalik teostada ja reaalsus sõnade ja tegude vahel puudub. Ei saa ju võrrelda ettevõtete tõel võimule saanud Res Publicat ja nüüd plaanitavates tingimustes erakondi, kes tahaksid ületada valimiskünnist. Res Publica sai riigikokku tänu ettevõtete rahalisele toetusele, kuid uutel tulijatel tahab erakond selle võimaluse aga keelustada.

Ka on jäetud tähelepanuta erakondade riigieelarvest toetamisel ELi riikide õiglasemad ja tasakaalukamad printsiibid, euroopaliku suhtumise üldisemad alused ning ka Eesti Vabariigi Põhiseaduses rõhutatud võrdse kohtlemise nõue.

Erakondade rahastamise muutmise innukas pooldaja Kristen Michal Reformierakonnast näeb aga hoopis ohtu kõigi erakondade võrdses toetamises riigieelarvest selles, et nii tekiks hulga tuhandeliikmelisi punte, kes riigilt raha tahtma tuleksid. Seda räägib poliitik, kes peaks väga hästi teadma, et 1000 liiget kokku saada on juba iseenesest keerukas. Ka on erakondadel oma lisakohustused lisaks MTÜde seadustega ette nähtud kohustustele. Pean silmas siin nimekirjade avalikustamist ja raha aruandeid iga kvartal. Et pääseda valimistel kandideerima, on vajalik hiigelkautsjoni tasumine, mis viimastel valimistel oli 4000 kr ringis, ka tuleb ületada kõrge künnis ehk 5 valimas käinute häältest. Miks küll Eesti võimupoliitikud ei vaata piiri taha, kus toetuste süsteem on demokraatlik ja võrdne kõikidele - seal elatakse paremini kui meie riigis.

Usun, et õiglus võidab ning ühiskonnas saadakse ometi aru, et parlamendiväliseid erakondi on vaja selleks, et parlamendierakonnad ei muutuks mugavaks, et raha teeb valitsuse.

Loodan, et õiguskantsler Allar Jõksi ja teiste avaliku elu tegelaste ning terve ühiskonna survel ei lähe valitsusliidu kava - muuta erakondade rahastamine ebavõrdseks ja ebademokraatlikuks - läbi. Kui me tahame, et Eestis säiliks mitmeparteiline süsteem, peab riik ka teistele, mitte ainult parlamendierakondadele, eraldama mingisugused summad. Demokraatia peab Eestis alles jääma ka erakondade rahastamises!