Euroliidu raha toetagu senist majanduspoliitikat

Hansapanga esindaja Anne Sulling tõstatas 20. oktoobri Eesti Päevalehes küsimuse Euroopa Liidu (EL) struktuurivahendite kasutamisest ettevõtete tootmisvahendite uuendamiseks. Miks ei võiks Eesti kasutada teiste riikide eeskujul tõukefondide raha oma ettevõtete investeeringute kaasfinantseerimiseks kuni 50 protsendi ulatuses?

Tõukefondide kasutamise üle arutledes tuleks kõigepealt meeles pidada, et see raha on Eesti riigieelarve osa, mida on võimalik kasutada programmdokumendis kokkulepitud tegevuste rahastamiseks. Riigimehelik suhtumine EL struktuurivahenditesse eeldab, et kasutame kõiki vahendeid üldise arengu huvides nagu ?oma raha?. See rahalaegas pole põhjatu, nagu vahel kiputakse arvama, ning moodustab tegelikult vähem kui 10 protsenti riigieelarve mahust. Me ei saa ka euroraha eest endale lubada tegevusi, mida me oma maksumaksjate raha eest ei finantseeriks.

Sellest tulenevalt on EL tõukefondide kasutamine kavandatud tänase ettevõtluspoliitika ja riigi prioriteetide põhjal. Eesti ettevõtluspoliitika näeb riigi peamise toena ettevõtetele tegutsemiseks võimalikult soodsa keskkonna loomist. Selle nimel on riik kergendanud maksukoormat, hoidnud avaliku sektori kulutused tasakaalus ja püüdnud toetada ettevõtete ligipääsu turgudele.

Riiklikuks prioriteediks on tänases Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tegevuses tootearenduse, ettevõtete ja teadusasutuste rakendusliku suunitlusega uuringute toetamine, et saavutada toodete suuremat lisandväärtust ja üleminekut paljuräägitud teadmistepõhisele majandusele. See prioriteet väljendub selgelt tänases eelarves ja ka EL tõukefondide ettevõtlusele suunatud vahenditest kasutatakse suurim osa just ettevõtete teadus- ja arendustegevuse toetamiseks.

Eesti ettevõtted investeerivad täna sellesse kordades vähem kui meie Euroopa konkurendid. Pikas perspektiivis peetakse seda Eesti konkurentsivõimele vähemalt sama suureks ohuks kui rahvastiku vananemist. Seda arvestades ei saa väita, et kuni 250 miljonit krooni aastas oleks teadus- ja arendustegevuseks liiga palju. Raha tõhus kasutamine selles valdkonnas on keeruline, kuid majanduspoliitikat ei saa planeerida selle baasil, mida ametnikel kõige lihtsam teha on.

Teadus ja arendustegevus pole siiski ainuke oluline valdkond. Toetusskeemid on juba loodud alustavatele ettevõtetele, töötajate koolituse toetamiseks, eksporditurgudele sisenemise toetamiseks, ettevõtete tegevuseks vajaliku infrastruktuuri rajamiseks väljaspool pealinna jne. Riik toetab valdkondi, kus turg ei toimi. Alustavaid ettevõtteid toetatakse sellepärast, et nende võimalused laenu saada on piiratud ? riskid on kõrged ja nende hindamine pankade jaoks liiga kallis. Koolitust toetatakse, kuna hea väljaõppega tööjõu olemasolu on sama palju riigi kui ettevõtja huvides ? ettevõttest lahkudes jäävad oskused inimesele alles. Teadus- ja arendustegevust toetatakse, kuna selles valdkonnas on probleemiks tulemuste prognoosimatus ja pikk tasuvusaeg ning taolisi riske ei finantseerita reeglina kunagi laenurahaga.

Meie hästitoimiva pangandussüsteemi ülesandeks jääb aga nende tegutsevate ettevõtete investeeringute finantseerimine, mille puhul tasuvus on lihtsasti arvestatav ja riskid suhteliselt väikesed ? näiteks ettevõtete investeeringud tootmisvahenditesse. Lisaks on tootmisvahendite puhul võimalik krediidikõlbulikkuse suurendamiseks taotleda laenugarantiid KredExist.

Kindlasti oleksid ettevõtted rahul, kui nende investeeringuid tootmisvahenditesse toetaks ka riik. Kuid arvestame, et ettevõtete investeeringud ulatuvad praegu umbes 35 miljardi kroonini aastas. Kui riik toetaks omapoolselt kõiki ettevõtete investeerimisprojekte, oleks ettevõtlustoetusteks kasutada olev raha hetkega otsas ja sihipärase toetuse asemel räägiksime pigem loteriist. Taoliste toetuste planeerimisel peame endalt pealegi küsima, kas toetus toob kaasa täiendavaid investeeringuid või asendab ettevõte lihtsalt riigi rahaga osa investeeringust, mida ta igal juhul teeks.

Kas võib väita, et Eesti ettevõtted on riigi investeeringutoetuse loterii puudumise tõttu halvemas konkurentsipositsioonis? Sellele küsimusele vastamiseks tuleks kindlasti vaadata meie naaberriikide valitsusjuhtide hiljutisi kriitilisi avaldusi Eesti ettevõtetele maksupoliitikast tulenevate eeliste kohta. Peamiselt peeti silmas investeeringute tulumaksuvabastust (loe: 26-protsendiline toetus investeeringutele) ning alanevat maksukoormust. Seega ? riik toetab Eesti ettevõtjaid ühtlaselt maksupoliitika abil, mitte aga ei kogu raha maksudena kokku ega jaga investeeringutoetustena tagasi. Võibolla oleks tulemus mõlemal juhul sama, kuid Eesti tee on ilmselt efektiivsem.

Eesti kavatseb tõukefondide abil jätkata seni toiminud majanduspoliitikat ? ettevõtete võrdset kohtlemist ja riigi sekkumist turutõrgete puhul.