Kõhutants

Idamaisust õhkav kõhutants on olnud naistekeskne meelelahutus ja tervise korrashoiu vorm, valgustab tantsupedagoog Pille Roosi kõhutantsu olemuslikku külge. Naiste keskel, kus õpetust jagati emadelt tütardele, sündis see tantsuliik rituaalsest ja religioosset väljendusest ning arenes suhteliselt vabas vormis nii soolo- kui ka rühmatantsuna, järgides oma kindlaid, aastatuhandeid säilinud tantsuelemente.

Idamaise tantsu algupära seostub viljakus- ja emakultusega, kus naine loomeprotsessi osana on olnud püha. Särtsakalt elujõuline kõhutants oli rõõmu ning austuse väljendus naise sünnitamis- ja loomisvõimele ning kummarduse tegemine jätkuvale elutsüklile. Ringlevad ja pehmed tantsuliigutused, nagu näiteks puusaring, esineb kogu maailma looduskultuuride viljakus- ja kultustantsudes.

Erksavärvilised, üliohtralt litritega kaunistatud kostüümid olid algselt täiesti kinnised, terve keha ja isegi kõht olid kaetud. Pärast 1893. aasta maailmanäitust Chicagos, mil idamaine tants jõudis Ameerikasse, stiliseeriti kostüüme ning show-bisnis muutis need kaheosaliseks ja paljastavaks.

Kõhutantsukostüümid on kallid, neid võib võrrelda võistlustantsukostüümidega, mis valmistatud siidist ja sametist, tikitud litritega ning spetsiaalselt disainitud. Paar-kolm tuhat krooni kulub kostüümi materjalidele ära küll, aga kes soovib, siis Egiptusest pärinevad professionaalse tantsija kostüümid maksavad kuus kuni kaksteist tuhat krooni ja näevad glamuurselt efektsed välja.

Egiptuses ja Türgis tantsitakse traditsiooniliselt kõigil suurematel pidudel ja perekondlikel kogunemistel. ?Pulmade puhul on kõhutantsija kohaletellimine suisa kohustuslik,? kinnitab Pille Roosi. Kõhutantsu harrastatakse Egiptuses ka omaette rituaaltantsuna, mil suurema suguvõsa naised tulevad kokku ja kus end transsi tantsitakse, ?ajades kurje vaime välja?. Lääne poolt vaadatuna on tegemist mõjusa pingete maandamise ehk psühhoteraapiaga. ?Kellel on stress, selle jaoks ka tantsimine korraldatakse,? kirjeldab Pille Roosi vana traditsiooni. Sel puhul tantsitakse tundide viisi, kuni mahakukkumiseni, siis puhatakse ja kõik läheb uuesti edasi.

Tantsu stiliseerimisega hakati tegelema alles tänapäeval. Väljapeetud tantsud on alati soolotantsud, milles suur osa improvisatsioonil. Solisti headust hinnataksegi selle järgi, kui hästi tantsija improviseerida oskab. ?Kui inimene oma olemusega sobib lavale ja kui tal on võime ja oskus publikut haarata, on see suurepärane idee, kuid alati võib lihtsalt nautida tunnis käimist,? pakub tantsuõpetaja Roosi soolotantsule alternatiivi.

On naisi, kes arvavad, et neil pole rütmitaju, kuid pikaaegse kogemusega tantsuõpetaja teab, et lõpuks hakkavad kõik liikuma ning tabama ja tunnetama ka erinevaid muusikarütme ja ­nüansse.

Eestis võib kõhutantsu algust mõõta 1996. aastast, mil Pille Roosi idamaise tantsu nime all seda stiili õpetama hakkas.

?Algul püüdsin pakkuda vaheldust inimestele, keda rutiinne aeroobika ei huvitanud või kellele ei sobinud monotoonne kaasaegne muusikastiil. Alati on aga ka neid huvilisi, kes suisa naudivad idamaade muusikat. Vanuse järgi on kõhutantsu harrastajaid noortest kuni üle kuuekümneste või isegi vanemate daamideni välja, kes polegi treeningul nii haruldased.?

Roosi lähtub oma tantsutreeninguid juhendades enamasti tervislikust aspektist, lihvides lihaste lõdvestamise oskust, mis tantsuliigutuste paremale omandamisele lisaks aktiveerib siseorganite tööd. Peene ja voolava plastilisuse arendamine ning puusavöö liikuvuse saavutamine arendab koordinatsiooni, vähendades ka seljapingeid ja ­valusid.

On küll ka neid tantsurühmi, kus soovitakse rohkem esineda ja keerukamat tehnikat ning koreograafiat õppida. Kõhutantsu tehnika omandamine, mis väliselt tundub voolavalt kerge ja imelihtne, võtab tegelikkuses oma paar-kolm aastat aega, et erinevad nüansirikkad liigutused ka plastilised ja loomulikud välja paistaksid.

Kõhutantsimist võib harrastada lisaks rühmale ka individuaaltunde võttes või 3?4 inimese grupis, mis on eriti soodne neile naistele, kel tihe töögraafik või neile, kes vajavad privaatsemat ruumi oma hobiga tegelemiseks ja ei soovi seda kõigile afi?eerida. Tellida võib Pille Roosilt ka koreograafiat, kui kellelgi on vaja ?homme? esineda, kas või sõpraderingis.

Oma sõprade üllatuseks hakkas Cecile kõhutantsuga tegelema alles Eestis elades, kus ta on viis aastat õppejõuna töötanud ja sama kaua ka tantsinud. Pariisis elades oli tal mitmeid Maroko sõpru, nii puutus ta lähemalt kokku lõunamaise rahvamuusika ja -köögiga ning sealt pärines ka tema idamaade-lembus.

Temperamentse Cecile?i tantsuõpetajaks on olnud viis aastat järjest Pille Roosi, kelle treeningutel käib Cecile viis korda nädalas, sest lisaks kõhutantsu õppimisele harrastab ta ka India tantsu. Cecile leiab enda jaoks tantsuklubides masinliku muusika järgi tantsimas käimise igavavõitu olevat, sest tantsu väljendusvahendina armastab ta väga. ?Kõhutants on tegelikult hulga keerulisem, kui esmapilgul välja paistab,? ütleb Cecile.

Egiptuse reisilt ostis Cecile endale tantsukostüümid, ilma konkreetse eesmärgita, aga kohe tekkis tal teistsugune tunne tantsimise suhtes ja soov ennast selles kleidis tantsimas nautida, kas või väikses ringis.

Kõhutants pakub Cecile?ile suurepärase võimaluse oma keha tunnetamiseks ja nautimiseks. Kõhutantsus on just see huvitav, et kõik tantsijad teevad samu liigutusi, kuid kõigil on figuur ja liigutuse iseloom erinevad, nii on iga naine, kes tantsib ja muusikat tõlgendab, täiesti unikaalne, ja see on huvitav, räägib Cecile. Neid nüansse, kuidas ühte ja sama liigutust teha, on lõputu hulk. Lisaks tantsimisele Cecile ka laulab ning mõned esinemised on ta teinud kaasa koos Prantsuse ?ansoonide laulja Erki Otsmaniga. Varem laulis Cecile erinevates koorides nii klassikalist kui ka keskaegset repertuaari, hiljem rokkansambli koosseisus. Üllatuslood pärinevad ?Viimsest reliikviast?.