Kinnisvarakülas on mängu- ja puhkekohad unaruses

Kinnisvarakülades on ühiste puhke- ja haljasalade pealt kõvasti kokku hoitud. See aga ei tähenda, et neid edaspidi juhuslikult ja suure hurraaga rajama võiks hakata. Puhkealasid tuleb kujundada ettevaatusega ja arvestada nii rajamis- kui ka hilisemate hoolduskuludega, et need ei kujuneks elanikele koormaks. Oleme teel tiheasustuse suunas. Kui tihedalt saame ehitada, enne kui autod muutuvad probleemiks ja söövad ära puhkealad ning mänguplatsid?

Tean elamurajooni, kus elanikud vaidlevad selle üle, kas ehitada juurde saadud maatükile mänguplats või autoparkla. Enamik elanikest eelistab viimast. Lapsed veedavad suure osa oma päevast elamurajoonis. Siin arendavad nad ennast ja õpivad tundma ümbritsevat maailma. Nende jaoks on terve asum üks suur mänguplats, hoolimata sellest, kas ala on defineeritud selleks või mitte.

Eramajade puhul toimub osa välisest tegevusest oma aias. Korter- ja ridaelamute puhul, kus aed puudub, peab kõik vajadused kompenseerima ühine puhkeala. Puhkealad peaksid asuma liiklusest eemal, olema ruumikad ja kesksed ? kohad, kus rahvas armastab koguneda. Laste mäng on ühisalade puhul esikohal, kuid alad peavad olema korraldatud ka täiskasvanutele, kuna see stimuleerib lapsi.

Puhkealad võivad olla osa suurematest mänguplatsidest või puutumata loodusalast. Nad peavad sisaldama võimalusi väiksematele lastele, pinke ja laudu täiskasvanutele ning ei tohiks olla elamurajoonist kaugemal kui 50 m. Pingid ning lauad tuleb asetada kõvale ja hea drenaažiga pinnasele. Et need sobiks mänguplatsi olemusega paremini kokku, võiks kasutada tänavakive. Sageli on alles rajatud elamurajoonides puudu kõrghaljastus. Kuid vari on väga tähtis, eriti kuumadel suvepäevadel. Suurte puude puudumisel tasuks ehitada varikäigud, mis kaetakse ronitaimedega.

Levinud viga on jagada puhke- ja mängualad liiga pisikesteks ja eraldatud osadeks. Liivakastid sobivad väiksematele lastele, kuid ei korva väiksuse tõttu välisruume suurematele ja täiskasvanutele. Seepärast oleks mõned suured ja kesksed platsid väliseks tegevuseks sageli paremad kui palju väikeseid. Liiga suured ja avatud muruplatsid leiavad aga samuti mänguks vähe kasutamist. Platse saab muuta huvitavamaks ja liigendada erinevateks aladeks istutusega, mis pakuks ka kliima eest kaitset.

Alad peavad olema erinevad vastavalt nendes toimuvatele tegevustele. Erinevad tegevused tuleks koondada ühele alale tagamaks parem sotsiaalne miljöö, kuid samas mitte liiga tihedalt. Näiteks võib tekkida konflikt suuremate laste pallimängu ja väikelaste liivakastimängu vahel. Täiskasvanute meelest kaasneb mänguga tihti müra ja korratus.

Mänguplatside ja privaatalade vahel peaks olema selge vahetsoon, milleks võiks olla jalgtee või suurem hekk. Suurema elamurajooni puhul võib väikelaste mänguplatse ja liivakaste olla mitu. Sellisel juhul peaks need olema asetatud jalgteede juurde ning eramutest nähtavad. Suuremad lapsed vajavad eraldi ala liikumiseks ja pallimänguks. Palli taotakse meelsamini elurajooni läheduses kui kuskil kaugel palliplatsil.

Hoogsat pallimängu teiste mängualadega hästi kombineerida ei anna. Seetõttu peaksid palli-ja spordiplatsid asuma elamurajooni läheduses. Palliplats võib olla 70 m x 40 m, samas kui tavaline jalgpalliväljak on 110 m x 64 m. Pallimänguks on muru asemel parem kasutada peent killustikku või sõelmeid. Kuna palliplatsi kasutatakse pidevalt, kulub muru ruttu ära ja platsist jääb suur porilomp. Kruusapindu saab talvel jäätada ja kasutada siis juba uisutamiseks.

Lapsed mängivad meelsamini "lahtiste" looduslike materjalidega, nagu liiv, vesi ja lumi. Traditsioonilised kindla varustusega mänguplatse kasutavad suuremad lapsed vähe. Mänguelementidega mängimine on reeglina vähepaeluv ja lapsed tüdinevad kiiresti. Seega peaksid mänguelemendid varieeruma, pakkudes põnevust nii mudilastele kui ka suurematele.

Mänguelementide puhul tuleb arvestada ruumiga. Igal elemendil on erinev turvatsoon ja korralike toodete puhul kataloogis oleval joonisel ära märgitud. Turvaalad võivad teatud juhtudel servadest kattuda. See ei kehti aga kelgumägede, kiikede, karussellide, köisradade ja muude liikuvate vahendite puhul. Elemendid tuleb korralikult maasse ankurdada. Vargusest tähtsam põhjus on raskete õnnetuste oht. Kinnitus on tähtis, kuid tavaliselt juhtuvad mänguplatsil õnnetused just selle tõttu, et puudub korralik aluspind.

Kõige parem aluspinna materjal on liiv. Selle paksus oleneb mänguelemendist ning konsulteerida tuleks tootja või paigaldajaga. Soomes kasutatakse sageli alusmaterjalina kummi. Meil Eestis on hakatud kasutama puukoort. Puukoor on märjana üsna vastik ja määrib, suuremate tükkide korral võivad lapsed endale silma torgata ning aastatega hakkab puukoor kõdunema, tekitades mulda.

Kui elamurajoon peaks asuma kohas, kus on looduslikud nõlvad, võib neid kasutada näiteks liugmägede paigaldamiseks. Ülemine osa asetatakse nõlva peale ja sinna viiv trepp liugraja kõrvale. Selline kujundus, loodusliku ning tehisliku ühendamine sobib ümbrusega ja näeb esteetilisem välja. Ka lastele on sellised kohad huvitavamad.

Mänguelementide puhul ei tohi unustada puuetega lapsi. Tänapäeval toodetakse piisavalt elemente, mida saab kasutada ka ratastooliga. Mänguelemendi ramptee juurde peab viima kõva pinnas (valatud betoon, kumm, tänavakivi), mida mööda saaks ratastooli või muu abivahendiga liikuda.

Elamurajoonid ei koosne vaid lastest ja tervetest täiskasvanutest, puhkevõimalused tuleb luua ka vanuritele ja invaliididele. Palju on vanureid ning kindlasti leidub igas rajoonis puuetega lapsi ja täiskasvanuid. Nendele mõeldud välisruumid võib siduda ühiste välisruumide ja puhkepaikadega, kuid siinkohal tuleks arvestada mõningate erivajadustega.

Vanematele inimestele kujundatud puhkepaikade juures on eriti oluline mugavus, tugi ja kindlustunne. Istumiskohad peaksid olema atraktiivsed, sisaldama korralikku juurdepääsu, varjualust ja varju (päikse eest) ning huvitavat istutust. Samas pakkuma head vaadet üle põhilise ala, mis tekitab nii turva- kui ka ühistunnet. Sirmid ja pergolad pakuvad varju, enne kui taimestik on jõudnud suureks kasvada. Kindlustunnet annavad ka kõrgendatud taimepeenrad istumiskohtade taga ja kõrval. Pimedatele mõeldes tasuks istutada lõhnavaid ja erineva tekstuuriga taimi. Taimede ja muude materjalide puhul tuleb valida võimalikult vähe helkivaid. Puhkekohtade juurde peab olema hea juurdepääs.

Liiga suured kallakud pole soovitavad ? astmed ja kaldteed on üldiselt segavad elemendid. Kaldteesid vajavad ratastooliga inimesed, kui tegu on suurema kõrguste vahega. Samas on kaldteed, eriti märjana, takistuseks ja raskemini läbitavad neile, kes kasutavad kõndimisraame. Kaldteed tuleks taimede abil kujundada maastikku, astmed peaksid aga olema selgelt nähtavad. Väravate kasutamisel peaksid need olema lihtsad käsitseda ja vähemalt 850 mm laiad. Teede ja muude aluspindade materjal peab olema kõva: betoon, asfalt või tänavakivi. Liikuvad materjalid, nagu killustik, ei sobi ratastooliga ja teiste puuetega inimestele liikumiseks. Haljasalasid kujundades peaks 25 pinkidest olema kujundatud vanuritele. Vanematel inimestel on raske püsti tõusta, seepärast vajavad nad tavalisest kõrgemaid (u 450?500 mm) ja üsna sügavaid (400?500 mm) pinke.

Käetoed on väga vajalikud ning peavad olema kindlalt fikseeritud pakkumaks tõusmisel ja istumisel tuge. Peaksid olema pingist 200?250 mm kõrgemal ja ulatuma ettepoole välja. Kindlasti peab olema seljatugi ning jalgealune võiks olla maapinnast vähemalt 75 mm kõrguseni tühi, et püsti tõusmisel saaksid jalad tagasi liikuda. Laudade puhul on tähtis stabiilsus, kuna neid kasutatakse nähtavasti tõusmisel või istumisel toena. Peavad tagama juurdepääsu ratastoolile. Lauakõrgus peaks siiski olema mugav ka teistele kasutajatele (700?750 mm). Miinimumlaius ratastooliga juurdepääsul on 900 mm.

Täiesti unustatud on koerad, keda leidub pea igas majas ning ka neile on sotsialiseerumine sama tähtis kui inimestele. Nii õpib koer teistega arvestama ning viisakalt käituma. Koerte kokkusaamisalad peaksid asuma rahulikumas kohas elamurajooni piiril ning olema kindlasti aiaga ümbritsetud. Jällegi on tähtis suurte varju pakkuvate puude või varikatuse olemasolu. Peale selle on vajalikud pingid koeraomanikele ja prügikastid väljaheidete ära koristamiseks. Koerad armastavad ka mängida ning nende elu võiks huvitavamaks teha turnimiseks mõeldud suurte palkide ja rõngastega. Õrna muru asemel võiks kasutada paar korda aastas niidetavat aasa. Killustiku ja liiva kasutamine pole õige, kuna koerad tassivad selle tuppa. q

Autor: Riin Kooli-Kõnnussaar