Eesti pensionireform tuli, nägi ja võitis

Kui veel paar aastat tagasi tundus, et pensionisüsteemi reformimisel ei ole Eestil teiste riikidega sarnast edulugu vastu panna, siis nüüd võime lõpusirgele jõudvat pensionireformi nimetada üheks Ida-Euroopa edukamaks.

Napilt pooleteise aastaga on Eestis kogumispensioniga ehk pensioni teise sambaga liitunud ligi 55 töötavast elanikkonnast, s.o üle 320 000 inimese. Loodud süsteem on toiminud eeskujulikult ka tehniliste lahenduste poolest ja pensioniraha on jõudnud tõrgeteta ettevõtetest maksuametisse ja sealt Eesti Väärtpaberikeskuse vahendusel inimeste pensionikontodele. Kõige olulisem on aga tekkinud usaldus pensionikogumise alternatiivide osas väljaspool riiklikku vanaduspensioni süsteemi. Sellised alternatiivid on Eesti tänast demograafilist situatsiooni vaadates möödapääsmatud.

Miks on Eesti reform ainulaadne? Eesti alustas pensionireformiga sellisest demograafilisest situatsioonist, kuhu ei olnud jõudnud veel ükski viimastel aastatel pensionireformi läbi viinud riik. Nimelt oli Eestis selleks ajaks langenud töötavate ning sotsiaalmaksu maksvate inimeste ja pensionäride suhtarv 1,6-le. Näiteks Poolas oli samal ajal ligi 2 töötajat ühe pensionäri kohta. Julge samm oli sellises olukorras jätta liitumisotsus suures osas vabatahtlikuks ning teha see kohustuslikuks ainult uutele tööturule sisenejatele.

Vaadates tänast liitujate protsenti on õigustanud end see risk, et inimesed saavad ise kaaluda kõiki pensionisüsteemi omadusi. Kokkuvõttes on ju oma otsus ikka kallim kui pealesunnitud süsteem.

Oma osa pensionireformi edus on olnud ka süsteemi lihtsusel, stabiilsusel ja turuosaliste teavitustööl. Kui öelda "kogumispension", tuleb paljudel ka une pealt meelde kombinatsioon 2+4, mis tähistab töötajate endi ja riigipoolse panuse jaotumist.

Näiteks Ungaris, kus reformi alguses lepiti kokku nende osakaalude suurenemine ajas, on riigipoolne panus saanud jätkuva poliitilise lehmakauplemise objektiks. Nii külmutatigi Ungaris riigi poolt pensionisambasse makstav osa 6 tasemel, kuigi esialgsete kokkulepete järgi pidi see tõusma 8-ni. Samuti on Ungaris probleemiks võimalus minna oma teise samba varadega tagasi riiklikku süsteemi. See on teinud ümberarvestamised nii keeruliseks, et täna kaalutakse sellisest võimalusest loobumist.

Ses valguses on Eesti läbipaistva, selge ja kõigile liitujatele arusaadava pensionisüsteemiga heaks eeskujuks ka paljudele meist varem alustanud riikidele.

Mitte vähem oluline edu faktor on ka suurepärane tehniline teostus, mida möödunud kevadel käisid uudistamas ka Poola avaliku sektori esindajad, kellel endal on olnud pensionimaksete korrektse liikumisega tõsiseid probleeme.

Poola sai oma elektroonilised süsteemid tööle alles selle aasta alguses ja Poola sotsiaalkindlustusamet lubas aasta lõpuks pensionifondidele ära maksta oma 10 miljardi zlotise võla. Selleks, et Eestis hakkas ettevõtteid, maksuametit, Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi ja fondihaldureid hõlmav elektrooniline süsteem tõrgeteta tööle, oli reformi õnnestumiseks kriitilise tähtsusega.

Paljude ehteestlaslikult skeptiline suhtumine uude ning äraootav suhtumine a la "las süsteem hakkab tööle, küll siis vaatan" oli reformi alguspäevil valdav. Tänaseks on ka skeptikud veendunud, et kõik tõepoolest töötab ? raha laekub pensionikontole ja kasvab. Oma rolli mängivad ka pangad, kelle interneti-pangad pakuvad Ida-Euroopas parimat võimalust pensionivarade kasvu jälgida. Paljude pensionikogujate üllatuseks on nende pensionikontol juba rohkem varasid kui arvelduskontol.

Seega, kui veel kaks aastat tagasi seisime me stardijoonel ja käisime õpetust küsimas neilt riikidelt, kus reform varem startis, siis täna on meil endal positiivseid kogemusi kuhjaga jagada. Ja seda nii riigil, pankadel kui eelkõige neil 320 000 inimesel, kelle pensioniraha juba koguneb või uuest aastast kogunema hakkab.

Autor: Paavo Põld