Galvexi järjekordne avamine

Läinud neljapäeval Galvexis toimunud järjekordne tehase esitlus tuli tuttav ette, nagu oleks midagi sellist juba varem toimunud. Täpselt sama jutuga, aga teiste inimeste vahendusel, on tehast presenteeritud mitmel korral.

Galvexi tootmishoonele pandi nurgakivi 2001. aasta suvel. Siis olid kohal omanikud USAst: Daniel Bain ja Barry Bernsten ning viimase äi Rudolf Robertson. Ligi 3,8 miljardi kroonine tehas reklaamiti välja kui Eesti suurim välisinvesteering. Juba aasta pärast ehituse algust pidi Muugal asuv tootmine hakkama eksportima lääneriikidesse kuni 500 000 tonni Venemaalt ja Ukrainast pärit terast.

Järgmisena esitlesid Galvexi juhid ettevõtet 2002. aasta lõpus. 40 meetri kõrgune hoone oli sadamakai ääres valmis ja Itaalia firma Danieli seadmed paigas. Liin töötas. Automaatika keris teraslehe rullilt lahti, vedas läbi sulatsingiga täidetud vanni, jahutas maha ja keris rulli tagasi. Tootmisliini ümber asuvad laoruumid olid metallirulle täis. Galvex sai Äripäevalt aasta äriidee tunnustava tiitli. Galvexi juhid Toomas Tuul ja Martin Mehilane rääkisid, et kohe-kohe hakkab tootmisliin täisvõimsusel tööle ning siis hakkab tulema 400 000 tooni tsingitud terast aastas.

Sama seis oli Galvexis tänavu kevadel. Liin töötas ja laod olid metallirulle täis. Juhtohjad üle võtnud Daniel Bain rääkis, kuidas testimisperiood on läbi saanud, seisakud lõppenud ja tootmisvõimsus 60 000 tonni kuus on 24tunnise töötsükli käigus peaaegu saavutatud.

Tuul ja Mehilane olid kevadeks ettevõttest lahkunud. Nad läksid pärast seda, kui ettevõtte omanikud olid avastanud paari tuhande tonni metalli varguse ligi miljoni dollari ulatuses. Varguses kahtlustatuna võeti vahi alla ettevõtte majandusjuht Toomas Kullerkup. Varguse kohta on algatatud kriminaalasi, mis on politsei menetluses.

Tänavu suvel tuli Galvexist mitmeid signaale selle kohta, et liin seisab ja mingit tootmist ei toimu. Mitmed ettevõtted, nende seas Eesti Energia, kaebasid, et Galvex ei suuda teenuste eest maksta. Galvexi juhtkond hoidus olukorda kommenteerimast.

Kuni möödunud neljapäevani, mil näidati jälle tuttavaid asju: metallirulle ja sulatsingi vanni. Rääkimas olid jälle uued inimesed, seekord kaks kena tüdrukut, mõne kuuga personalijuhi ametist ettevõtte mänedžeriks tõud Olesija Roos ja Galvex Servicesi ostu- ja müht Kristel Hallimä Neile sekundeeris kvaliteedijuht Argo Aavik.

Roos ja Hallimäe andsid mõista, et nemad on ettevõtte tegelikud juhid. Tüdrukute hääl värises, ent suu oli naerul ja nad suutsid juhtida pressikonverentsi ning korrata veatult varem selgeks õpitud teksti ettevõtte tootmisvõimsusest ja toodangu kvaliteedist.

Roos rääkis, et tuli Galvexisse personalijuhiks ja edutati kiiresti ostu-müügi mänedžeriks. Ta lisas, et on hariduse omandanud EBSis, London Business Schoolis ja Amsterdami Üikoolis. Kõkoolid on lõatud, saadud teaduskraade ei osanud ta nimetada.

?Siin on ameerikalik kultuur,? kirjeldas Roos Galvexit. Tema sõnul pole enam mõtet rääkida ettevõtte minevikust, vaid ainult tulevikust. Varasemad otsused tulid omanikelt, tema pole omanik. Seetõttu pole tal võimalust rääkida näiteks sellest, kui kaugel on uurimine metallivarguse osas.

Roos ütles, et tehas läks käiku küll aasta tagasi, ent see aasta oli testiperiood. ?Mahud on kaks korda kasvanud, tootmine on saavutamas võimsuse tippu,? kirjeldas ta praegust olukorda. Kui varem oli plaan müüa Vene metalli läände, siis nüüd on vastupidi, kiiresti arenev Vene turg januneb kvaliteetse USA terase järele.

Ajal, kui noored mänedžerid ettevõ tutvustasid, vaatasid tippjuhid Daniel Bain ja Patrick Queen mäu pealt ja muhelesid rahulolevalt. Bain surus kä paarisajal äprominendil, kes olid tootmishoone kõle püandud telki tikuvõiva-vastuvõe kutsutud.

Minevikust polnud ka Bain enam nõus rääkima. Näis, et ta soovib kõik vanad mured unustada ning puhta lehena uuesti alustada. Galvexi uus algus on 20. november 2003.