Traksid tulevad tagasi

Traksid on koos seda tähistava sõnaga (die Strapse) tulnud meile Saksa kultuuriruumist, kus see aksessuaar on juba aastasadu olnud nii igapäevase kui ka piduliku riietuse lahutamatu osa. Kes kujutaks kuulsaid nahkpükse ette ilma traksideta? 18. sajandi paiku valmistatigi trakse peamiselt nahast, kuid kasutati ka tugevamat riiet või koguni kudumeid.

Traksid on saanud ameerikaliku asjalikkuse sümboliks. Tüüpiline mänedžer võömaakler kannab ju ikka musti viigipüvalget triiksäi ja tulipunaseid trakse. Pintsaku on ta töos, liigutades suuri summasid, seljast võd, sebib palavikuliselt ringi võiis on toetanud jalad lauale ja pöa traksipaela alla.

Kuid traksid leiame ka sotsiaalse redeli ülejäänud pulkadelt. Näiteks reklaamitööstus pakub meile ohtralt kiivri ja suruõhuvasaraga turskeid töömehi, kelle teksapüksid püsivad ülal teadagi millega. Erinevat värvi, sageli ka piltidega kaunistatud tugevate klambritega kummipaelad sobivad teksade ilmestamiseks suurepäraselt, pealegi varustas kultussääretorude leiutaja Levi Strauss need algselt just nimelt traksidega. Ja ehkki viimase aja mood kipub selja paljaks jätma, ei ole sugugi liiast ka oma tervise eest hoolt kanda: traksikandjal on seljakülmetamise oht tunduvalt väiksem kui neil, kes kasutavad pükste ülalhoidmiseks rihma või, nagu viimasel ajal eriti trendikas, ajavad üldse ilma igasuguste abivahenditeta läbi.

Pidulikku õhtuülikonda tänapäeva mood siiski rihma- või traksikandmise vajadusest vabastanud ei ole, neist kahest just traksid teevad ülikonna hästi istuvaks ning viigid täpselt ja sirgelt langevaks. Muidugi, kui te eelistate seltskonnas liikuda boheemlasliku, kuid samas sotsiaalset staatust rõhutava ehtsast linasest riidest ülikonnaga, sobib rihm sinna juurde paremini.

Head ülikonnatraksid on paraja pikkusega, mitte väga jäiga ja soovitatavalt lipsuga ühes toonis kummiga. Peale kummi võivad traksid olla valmistatud ka nahast, tekstiilist või isegi siidist. Viimane on küll mugav disaineritele, kes ei pea end vaevama lipsu ja trakside stiiliühtsusega, kuid kandja jaoks valmistavad sellisest materjalist traksid kordumatu elamuse.

Headel ülikonnapükstel on vastavates kohtades nööbid, kuhu kinnitatakse trakside küljes olevad nahkaasad. Nüüdisaegne kergetööstus pakub trakside otsa ka mitmes suuruses ja mitmesuguse kirevusega metall- või koguni plastmassklambreid, kuid ka parim klamber kulub aja jooksul ja kaotab oma tugevuse. Seda, mis juhtub tugevuse kaotanud klambriga, on kogenud küllap igaüks, kes ümbritsevale seltskonnale sundimatut muljet jätta üritades kaotsiläinud traksiotsa mööda pintsakuselga taga otsinud.

Sugude võrdõiguslikkus on teinud oma töö ka traksikandmise alal: seni peamiselt meesteaksessuaariks peetud traksid on tegemas oma võidukäiku ka naistemoes. Nii nagu naised on kiskunud meeste jalast püksid ning kaelast lipsu, kannavad nad nüüd kirevamustrilisi trakse. Samas ei saa salata, et koos veidi liibuvama ülaosaga aitavad traksid kõiki sealseid kumerusi rõhutada, mis kokku jätab üpris ligitõmbava mulje. Viimast saab veelgi süvendada, kui traksid puusade ümber ripnema jätta? Paljud moeloojad on arvamusel, et traksid passivadki naistele paremini kui meestele. Ent ei maksa unustada, et see, mis naiste jaoks on vaid seksikas detail, võib nii mõnegi mehe jaoks olla hädavajalik tarbeese.