Riigikogu põhiprobleem ei ole liikmete arv

Riigikogu viis esimest koosseisu (1920-34) olid 100-liikmelised. Teine põhiseadus, jõustus 1934, kahandas seadusandjate arvu 50-le. Valimist tolle vabadussõjalaste põhiseaduse järgi siiski ei toimunud ja nii väikesearvulise parlamendi töökogemus Eestis puudub. Kolmas põhiseadus (jõustus 1938) muutis Riigikogu kahekojaliseks: esimeses 80, teises vähemalt 40 esindajat. Seitsmendast koosseisust (valiti 1992 neljanda põhiseaduse järgi) alates on Riigikogus 101 saadikut.

Rein Taagepera teab (PM, 02.12.), et kõrge kirjaoskusega püsidemokraatlikes vaba- või kuningriikides, kus elanikke alla kuue miljoni, ?kehtib kuupjuure seadus: parlamendi suurus on kuupjuur rahvaarvust.? 101 mahub 10% täpsusega Eesti elanike arvu ja 5% täpsusega Eesti kodanike arvu. Riigikogulaste praegune kogus vastab nii meie parlamentaarsele traditsioonile kui ka kuupjuureseadusele. Sellegipoolest on korduvalt tehtud muutmisettepanekuid, millest valdav enamik lähtub põhimõttest: Small is beautiful.

Kärbe säästaks kahtlemata maksumaksja raha. Samas on päevselge, et kahandamine ei toimu proportsioonis. Riigikogu liikmete arvu vähendamine 20, 30 või koguni 40% ei anna ligilähedaseltki sama suurt kokkuhoidu Toompeal. Lisaks ärgem unustagem Peterit ja tema printsiipe, Parkinsoni ja tema seadusi. Finantsvõit osutub ajutiseks, sest mida vähem seadusandjaid, seda enam vajavad nad abistajaid, seda endastmõistetavamalt tuleb nende töövõime säilitamiseks laiendada erisoodustusi.

?Vähem esindajaid pikemaks ajaks? ei ole võluvits, mis iseenesest tagaks, et valituteks osutuvad võimalikest parimad. Pigem kasvab oht, et Riigikogus kahaneb nende isikute määr, kes sobivad oma ettevalmistuselt, pühendatuselt ja moraaliomadustelt riiki juhtima. Probleem ei ole põhiseaduse IV peatükis sätestatud arvude muutmine. Mured on mujal. Kuidas parandada Riigikogu töö kvaliteeti ja panna riigikogulased käituma vastutustundlike volinikena, et kodanike ja nende esindajate vahel ületamatu lõhena haigutav võõrandatus oma riigist hakkaks ometi kord vähenema? Missuguseid juriidilisi ning eetilisi vahendeid rakendada, et (1) meie kõikide käekäigu üle otsustajate sekka satuks senisest rohkem kvalifitseeritud ning kõlbelisi isikuid, et (2) valitutel oleks sund valitutega pidevalt suhelda, et (3) Riigikogu lakkaks olemast mõnus erisoodustustega lisateenistuskoht?

Rohtu, mis raviks kõiki hädasid, pole paraku olemas. Aga üht-teist annaks põhiseaduse kallale minematagi ära teha. Kas või kandidaatide nimekirjad. 1992. aastast ei ole teada ühtegi erakonda, kes oleks lähtunud pädevuseprioriteedist - ikka on esmatähtsaks peetud ülesseatu võimet hääli koguda või tema vajalikkust erakonnale. Kompensatsioonimandaadil võis olla teatud õigustus 90ndatel, kui täisdemokraatlikud valimised olid alles nii harjumatu asi, et erakonnad pidasid hädavajalikuks varem kindlaksmääratud järjekorranumbritega tulemust suunata.

Täna on ülim aeg üle minna valija usaldamisele ehk lahtistele nimekirjadele ning kogu Riigikogu komplekteerimisele nende pingeridade järgi, mis moodustuvad valimisringkondades vastavalt saadud häälte arvule. Või pärigem: miks ei ole Eestis 12 aastaga suudetud kaotada ebamäärasust, mis valitseb saadiku kohustuste, ülesannete ning vastutuste ümber? Nende laiendatud õigusi teame. Aga mida on meil, valijatel, õigus riigikogulastelt eeldada, oodata, nõuda? Toompeal ei ela Jupiterid, kellele on rohkem lubatud kui härgadele. Sellegipoolest on kummijoonlaud seal too armastatud mõõdupulk, mille abil iseenda käitumist hinnatakse. Selge erapooletu sätestuseta on siiamaani säärased põhiseaduslikud mõisted nagu Riigikogu liikme tasu, muu riigiamet, piirangud muu töötulu saamisel. Ükskord peaksime nii kaugelegi jõudma, et Toompeale minek nõuab täistööpanust - kõikidelt valitutelt.

Autor: Enn Soosaar