Kas väikeettevõtluse kuldajad on möödas?

Näeme, kuidas mitmetes majandusharudes on kontroll libisenud väikese arvu suurettevõtete kätte ja kuuleme uudiseid ettevõtete ühinemisest ja ülevõtmisest. Kas sellel foonil on väikeettevõtlusel perspektiive?

Olen korduvalt auditooriumides esitanud küsimust, mitu töötajat on keskmiselt ühes Euroopa Liidu (EL) ettevõttes. Vastused kipuvad jääma 50 ja 200 töötaja vahele. Haruharva juhtub keegi pakkuma ligilähedaseltki õiget numbrit, milleks on kuus.

ELis koos Norra, Islandi, Liechtensteini ja ?veitsiga (nn Euroopa-19) on kokku 20,5 miljonit ettevõtet (primaarsektorita, 2000. aasta andmed). Mikroettevõtted moodustavad neist 93%, VKEd 99,8%. Pooltes mikroettevõtetest pole peale ettevõtja enda (ja võib-olla tema pereliikmete, keda eraldi tööle pole vormistatud) üldse töötajaid. Ettevõtete osakaal tööhõives on muidugi hoopis teistsugune, kuid mikroettevõtted annavad sellest üle kolmandiku ja on veidi suurema osakaaluga kui suurettevõtted. Tabelist näeme veel, et mida suurem on ettevõte, seda suurem on keskmiselt ekspordi osakaal tema käibes. Maksebilansi parandamisel ei saa me seega VKEdele eriti loota, samas ei tohi unustada VKEde kaudset mõju ekspordile läbi suurematele ettevõtetele osutatavate teenuste ja allhanketööde.

Millest ettevõtte keskmine suurus sõltub? Riigi suurus pole ainumäärav ? edetabeli esimesed viis pole suurriigid. Majanduse struktuur mängib rolli, kuid vaid selle abil erinevusi selgitada ei õnnestu. Tööstus- ja transpordiettevõtted on keskmiselt suuremad kui teenindus- või kaubandusettevõtted, kuid ka sama haru sees on riigiti suuri erinevusi. Näiteks keskmises tööstusettevõttes on Luksemburgis 37 ja Iirimaal 31, Itaalias aga vaid kaheksa töötajat. Pilt on kirju ka tööstusharude lõikes ? suurimad on keskmiselt tubakatööstuse (161) ja väikseimad puidutööstuse ettevõtted (kuus töötajat).

On leitud, et ettevõtte keskmine suurus on teatud korrelatsioonis SKT suurusega elaniku kohta ? kõrgema sisemajanduse koguprodukti suurusega riikides on keskmisest suuremad ettevõtted. Mida arenenum on maa, seda suurem on nende ettevõtjate osakaal, kes on ettevõtte rajanud unikaalsete turuvõimaluste ärakasutamiseks (opportunity entrepreneurship), millega kaasnevad suuremad kasvuplaanid. Teised on olnud sunnitud hakkama ettevõtjateks, kuna neil puudus parem valikuvõimalus (necessity entrepreneurship). Viimaseid on ELi kandidaatriikides rohkem kui ELi riikides.

Mõnedes harudes (jaekaubandus, isikuteenindus) mõjub ettevõtte keskmisele suurusele positiivselt elanikkonna suurem asustustihedus ? teeninduspiirkonnas liigub rohkem potentsiaalseid kliente. See võib olla üks põhjusi, miks Holland on edetabeli tipus.

13st ELi kandidaatriigist kolm ? Türgi, Malta ja Küpros ? on sotsialismist puutumata jäänud. Seetõttu pole nende ettevõtlusmaastikul ka suuremaid muutusi toimunud, ettevõtte keskmiseks suuruseks on neli töötajat. Endistes sotsialismimaades on aga viimase 10?15 aastaga toimunud nii kiire ettevõtete arvu tõus, et ELi keskmistest näitajatest on mööda mindud. Kokkuvõttes on kandidaatriikides 6 miljonit aktiivset ettevõtet, mis annavad tööd 30 miljonile inimesele. Lihtne jagamistehe annab ettevõtte keskmiseks suuruseks viis inimest, mis on Euroopa-19 näitajast ühe võrra väiksem number. VKEd annavad kandidaatriikides tööd 72%-le kõigist töötajatest, kusjuures see number on Euroopa-19 näitajast suurem tänu mikroettevõtetele, kus on hõivatud 40% tööjõust.

USAs ja Jaapanis avaneb aga erinev pilt. Kui Euroopa-19 riikide hulgas annavad VKEd kaks kolmandikku tööhõivest, siis väikeettevõtluse arengu eeskujuks toodavas USAs vaid 46% ja Jaapanis 33%. Keskmiseks ettevõtte suuruseks on Jaapanis kümme ja USAs 19 töötajat. Oma roll on ilmselt Euroopa riikidega võrreldes sotsiaalselt ja kultuuriliselt väiksema mitmekesisusega suurte koduturgude olemasolul ja väiksemates juriidilistes barjäärides ettevõtete ühinemis- ja ülevõtmistehingutel.

Eeltooduga võrreldavaid numbreid Eesti kohta on siia päris raske kõrvale kirjutada. Ettevõtete arvu ja keskmise suuruse hindamiseks oleks vaja teada, kui paljud äriregistrisse kantud äriühingutest jooksvalt reaalselt tegutsevad ning kui palju on samal ajal tegutsevaid füüsilisest isikust ettevõtjaid, kellest suurem osa ei ole äriregistrisse kantud. Just viimaste arvestamata jätmisel antakse tihti hinnang, et ettevõtlusaktiivsus jääb meil oluliselt EL keskmisele alla. Mina julgeks väita, et oleme enam-vähem EL keskmisel tasemel, mis muidugi ei tähenda, et uute ettevõtete sünd enam vajalik poleks. On ju väljalangevuski VKEde hulgas küllaltki kõrge ning väikeettevõtlusel ja selle soodustamisel on oma koht sotsiaalsete ja regionaalsete probleemide leevendajana.

Kuhu edasi? ELi 15 liikmesriiki iseloomustas 1991?1994. aastal ettevõtete arvu mõningane langus, aga hiljem on näitaja taas tõusule pöördunud.

2001. aastal oli ettevõtteid kokkuvõttes 6% rohkem kui 1990. aastal. Suurim kasv on toimunud Iirimaal (42%) ja Kreekas (38%). Ettevõtete arv on vähenenud vaid kolmes riigis. Suurim on vähenemine olnud Soomes (-17%), aga sealgi on ettevõtete arv 1997. aastast tõusma hakanud. Teise langusnumbri leiame Rootsist (-10%), kuid sealgi muutus langustrend enne sajandivahetust tõusutrendiks. Itaalias on langus olnud minimaalne (-0,2%).

Kas ja kui kaua ettevõtete arvu tõus kestab, on raske prognoosida. VKEde olukorda võib raskendada riikide majanduste suurem läbipõimumine. Selle käigus võib suurimaid kasvuvõimalusi pakkuda ekspordi laiendamine, milleks VKEdel on väiksemad kalduvused. Üldiselt kalduvad tööviljakus ja rentaablus olema VKEdes keskmiselt madalamad kui suurettevõtetes. ELi riikidest on vaid Saksamaal ja Luksemburgis tööviljakus VKEdes veidi kõrgem kui riigi keskmine näitaja. Konkurentsi tõus ja kasvav surve hindadele võib VKEde majandusolukorda raskendada.

ELi uute liikmesriikide ettevõtetest on suuremat tulu turgude integratsioonist prognoositud samuti suurematele ettevõtetele, samas kui väikeettevõtted on haavatavad kasvava konkurentsi ning ressursside ja oskuste nappuse tõttu. Ka uutest regulatsioonidest tulenevad nõuded on väikeettevõtetele suuremaks koormaks.