Haridust ei ole õige käsitleda erisoodustusena

Mõte töötajate tasemekoolituseks tehtud kulutuste väljaviimisest erisoodustuste nimistust pole uus. Nüüd juba üle kahe aasta tagasi oli see tööandjate, ametiühingute ja nendega läbirääkimisi pidanud valitsuse tööhõivekokkuleppe üks punktidest. Jõudsime paar aastat tagasi kaunis kiiresti ühisele arusaamale, et kehtiv tulumaksuseadus pärsib investeeringuid inimkapitali ehk töötajatesse ning vajab seetõttu muutmist.

Targa töötajata pole võimalik majandust arendada. Tööpuuduse vähendamiseks ja tööhõive suurendamiseks nii täna kui ka tulevikus oleks paremad võimalused töötajatesse investeerimiseks igati teretulnud.

Paraku pole see mõte kahe aasta jooksul seadusesse jõudnud. Eelmine, Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus ei pidanud tööandjaid ja ametiühinguid läbirääkimiste vääriliseks, võimul olev 3R seltskond annab ?põiklevaid? vastuseid.

Ajakirjanduses ei riski keegi valitsejatest oma eitavat seisukohta välja öelda. Pigem äratab otsustajates imestust ja tõrgetki idee algatajate kooslus.

Avalikus kirjasõnas olematu debatt leiab aset suulistes aruteludes. Kõigepealt kardetakse, et tasemekoolituse erisoodustuste realt mahakandmine tähendaks kogu tänase tasulise diplomiga tipneva koolituse mahaarvamist riigi tuludest. Täiesti arusaamatu kartus. Ei ole usutav, et tööandja peaks vajalikuks koolitada näiteks IT-spetsialiste siis, kui tal neid vaja pole.

Ja kui leidubki nii omakasupüüdmatuid ettevõtjaid, kes peavad õigeks dividendide arvel üldist teadmist ja oskust toetada ? kas siis peab neid selles takistama, kas peab neid selle eest karistama? Tegelik elu käib ju nii, et pigem investeeritakse hoonetesse ja masinatesse, kuna see pole erisoodustus ja maksustamisele ei kuulu. Nendes hoonetes nende masinatega töötav inimene peaks aga saabuma kuskilt mujalt.

Väidan, et muudatus toob kindlasti kaasa struktuurimuudatuse ettevõtte investeeringutes inimkapitali kasuks, aga ei mõjuta juriidiliste isikute tulumaksust riigile laekuvat tulu mitte kuidagi. Uued ja targad masinad viiakse kokku tarmuka ja haritud töötajaga.

Vastavale eelnõule on korduvalt ette heidetud, et tasemekoolitusel uusi teadmisi omandava töötaja tänane töökoht ja omandatav haridus pole vastavuses. Tõesti ei ole ja ei peagi olema. Miks ei võiks sekretär-asjaajajast saada jurist, pangatellerist kõrgharidusega rahandusspetsialist ja treialist insener? Tähtis on inimese enda soov uusi teadmisi omandada ja tööandja soov endale haritud töötajaid koolitada.

Kui üks nendest tingimustest puudub, siis suure tõenäosusega firma sellist kulutust ei tee. Töö ise muutub pidevalt keerukamaks ja kunagi omandatud haridus ei rahulda enam ei töötajat ega tema tööandjat.

On väidetud, et kutsehariduse või rakendusliku kõrghariduse puhul oleks tööandja kulutuste väljajätmine erisoodustuste hulgast põhjendatud, muudel juhtudel aga mitte. See väide on vastuolus nüüdisaegse tööturu nõuetega, kus vajatakse pidevalt arenevaid ja õppivaid töötajaid. Aeg, kus noorpõlves omandatud haridus võimaldas inimesel kuni pensionini suurema vaevata tööd teha, on möödas. Saagem sellest ükskord aru ka siis, kui jutt käib tulumaksuseadusest. Jutt teadmistepõhisest majandusest ja elukestvast õppest jääbki tegudeta ainult loosungiks.

Investeeringud töötajatesse ja tulumaksusoodustused hariduse omandamisel on need, mis elu edasi viivad. Haridus pole soodustus ja õppimine on aja nõue.