Jäätmetekke eest peab vastutama tootja

Uus Jäätmeseadus eeldab, et jäätmetekke eest vastutab tootja. Tootjavastutuse põhimõte lähtub sellest, et tootjal on võimalik valida, kuidas ta oma kaupa välja töötab, millistest materjalidest toodab ja kuidas pakendab.

Enamasti on nii, et keskkonnaohtlikumaid materjale on odavam kasutada. Tihti on lihtsam tootmisele ja pakendamisele kulutada rohkem materjali, kui seda hädapärast vaja on. Näiteks 1 hambaharja tootmiseks kulub 15 kilogrammi erinevaid materjale ja ressursse!

Jäätmemajanduse regulatsioon sunnib jäätmetekitajaid produtseerima vähem jäätmeid ja neid rohkem taaskasutama, mis aitab kõige paremini kaasa lõppeesmärgile ? tarbimist ebamugavuseni piiramata säästa maksimaalselt keskkonda.

Jäätmekäitluse puhul tuleb hoolega jälgida ka majanduslikku aspekti, ainult keskkonnahoiust ei piisa. Mõned asjad, mis on keskkonnahoiu vaatenurgast väga head, võivad olla pööraselt kallid ja seetõttu ebaotstarbekad lahendused. Jäätmekäitlus on kompromiss vajaduste ja võimaluste vahel.

Tootjavastutus kätkeb endas siiski mitmeid probleeme. Me ei saa vastutusnõudega tagasi minna kaugesse minevikku. Näiteks mitmeid firmasid, kes kunagi tootsid praegu ohtlike jäätmetena käsitletavaid elektroonikaseadmeid, ei ole täna enam olemas. Tagasiulatuvalt on raske rakendada vastutusnõuet autofirmadele, kuna vanad autod on komplitseeritud jääde. Ajaloolise vastutuse peavad tänased tootjad solidaarsusprintsiibi alusel enda peale võtma.

Tootjavastutus ei seisne ainult pakendis, vaid ka tootes endas. Osad kaubad tarbime lõpuni ära, osade puhul jäävad järgi jäätmed, mis on sageli keskkonnaohtlikud, nagu see on elektroonikaseadmete ja autode puhul.

Eriti keeruliseks muutub olukord peale 1. maid, kui oleme Euroopa Liidu uksest tegelikult sisse astunud. Mitmete jäätmekäitlust puudutavate direktiivide täitmisega, mis ka Eestile hakkavad laienema, ei saa me hetkel hakkama. Kui ka homme ei saa, peame hakkama trahvi maksma. Tootjavastutuse põhimõtte kohaselt peab tootja korraldama jäätmete käitlemise, kuid kinni maksab selle ikka lõpptarbija. Toote hinnale lisanduvad käituskulud, mille tootjaid on juba täna oma kauba hinna sisse arvestanud.

Kliendi jaoks on ebameeldiv, et ta peab nagu kaks korda maksma. Siis, kui ostab kauba ja siis, kui ta sellest lahti saab. Pesumasina puhul võib 5-10 aastaga käitluse süsteem palju muutuda ja poodi, kes kauba müüs ja võttis kohustuse pesumasina vrakk kunagi tagasi võtta, ei pruugigi enam olla.

Pakendite puhul on tootjavastutuse rakendamise vahendiks aktsiis või pant, mille eesmärk on maksimeerida taaskasutus. Selleks on kaks võimalust: 1) jäätmete taaskasutamine materjalina; 2) pakendi ringlussevõtt. Esimesel puhul räägime nt plekkpurkidest või plastikpudelitest, teisel puhul klaastaarast.

Mõlemal juhul peab tootja suutma korraldada nende käitlemise. Reeglina ei tegele tootjad jäätmekäitlusega ise, vaid ostavad teenuse jäätmekäitlejalt. Rootsis on kaks võimalust: ühes valdkonnas tegutsevad väiksemad firmad on oma jäätmekäitluse vajadused lahendanud koondudes mittetulundusühingutesse, nn tootjaorganisatsioonidesse, kuna see on neile soodsam. Suured firmad on aga jäätmekäitluse vajadused lahendanud otse jäätmekäitleja abil, see on efektiivsem.

Tootjaorganisatsiooni näiteks Eestis on mittetulundusühinguna tegutsev Eesti Rehviliit. Tootjaorganisatsiooni liikmena tagab jäätmetekitaja, et ta kogub turult kokku nõutava koguse probleemtoodete jäätmeid, tavaliselt 50% tekitatud jäätmetest. Kui teenust osutab jäätmekäitleja, on garanteeritud tema vastutus.

Tootjavastutuse teema hõlmab ka jäätmekäitluse viise ? kuidas vastutust ellu viia? Valikkogumine on kõige tähtsam. Klaas eraldi, kartong eraldi, metall eraldi. Selle töö peab aga ära tegema lõpptarbija.

Tootja küll tekitab jäätmeid, kuid ei tohi ära unustada, kelle jaoks ta seda teeb. Kui ei oleks kliente, siis ei tekitaks ükski tootja ka jäätmeid. Kui me valikkogume põletatavad jäätmed ja põletame nad ära ning toodame neist energiat, jääb järgi 20% tuhka, kuid 80% oleme taaskasutanud.