Pakendiseaduse idee toel tõuseb taara hinda ja siirdub taaskasutusse

Pakendiseaduse eelnõu järgi hakkab klaasist, plastist ja metallist õlle- ning karastusjoogitaarale kehtima pant, mis on 1,5?3 krooni sõltuvalt pudeli suurusest.

Kuna joogipakend moodustab kaaluliselt 4% kõigist pakenditest, on tagatisraha rakendamine kohanud mitmete kaupmeeste vastuseisu: miks nii tühisele pakendiosale on vaja luua nii keerulist süsteemi?

Siiski hakkab tulevikus Eestis ringlema märkimisväärne, 380 miljoni krooni suurune pandiraha aastas. Selle raha kogujaks on kaupmees, kes pandisumma müüdava joogi hinnale lisab. Kuna süsteemi käivitamisel ei ole tõenäoline, et tagastatakse 100% joogipakenditest, siis jääb tagastamata pandiraha kaupmehele kogumiskulude katteks.

Pandiraha kehtestamise peamine põhjus on efektiivsus ? taaratagastus kasvab eeldatavasti 90 protsendini. Taarat saab tagastada ka praegu, kuid olemasolevad taarapunktid ei allu kindlale süsteemile ja nad on ebaefektiivsed. Raha, mis tagastatud taara eest makstakse, on väike ning eri taarapunktides erinev.

Seetõttu ei viitsi enamik meist tühja koola-, õllepudelit või muud pudelit-purki tagasi viia, sest lihtsam on see prügikasti visata. Vahel ei viitsita taaraga niigi palju tegelda. Eriti suvel, eriti vabas looduses ? just seal, kus see on kõige taunitavam.

Senine süsteem ei motiveeri inimesi taara taaskasutamist tootjatele ja jäätmekäitlejatele lihtsamaks tegema. Taarapunkte on vähe, nende välimus on tihti ebasoliidne, lausa räpane.

Kui näiteks üks keskkonnasõbralik inimene isegi leiab tee lähimasse taarapunkti, on selle külastamine talle enamasti ebameeldiv kogemus ning tagasi ta sinna minna ei ihka. Taarapunkti reisib sageli ka keskkonnahoidliku kodaniku poolt oma kodu juures eraldi kastidesse kogutud taaskasutatav joogipakend. Selle viib taarapunkti asotsiaal, kes nii oma igapäevast leiva- või õlleraha teenib. Kortermajade elanike väidet, et pole mõtet joogipakendit kogumiseks eraldi kasti panna, sellega teeme ainult prügikastiinimeste elu lihtsaks, kuulevad jäätmekäitlejad iga päev.

Taaskasutamise eesmärk on lihtne ? vähem reostada keskkonda. Mida enam me taaskasutame, seda vähem peame prügi ladestama.

Taara puhul, mille taaskasutamine ? olgu siis materjali või pakendi näol ? on võimalik ja mõistlik, tuleb seda kindlasti ka teha.

Tagatisraha süsteem eeldab poepidajatelt täiendavaid investeeringuid, sest nad on edaspidi kohustatud enda poolt ringlusse lastud joogitaara ka ise tagasi ostma. Selleks on vaja tagada toimiv järelevalve, et kehtestatud tingimused kehtiksid kohe ja kõigile ühtemoodi.

Pandisüsteemist on kasu ainult sellisel juhul, kui see võimaldab igal inimesel igas kaupluses taarat tagastada ning kaovad ebasoliidsed ja räpakad taarapunktid.

Nõukogude ajal oli pudelite tagastamine rahva seas üldiselt väga populaarne. Tudengid näiteks teadsid kõik peast, mitu ?tuletist? on võimalik kastist õllest võtta ? kastis oli 20 õlut, kui taara ära viia, sai veel kuus õlut, mis oligi kasti õlle tuletis.

Seaduse eesmärk laiemas mõttes on taaskasutuse määra tõsta seniselt 15 protsendilt vähemalt 50 protsendini, mis arvestades naaberriikide ? Soome ja Rootsi ? kogemusi, on täiesti reaalne. Euroopa Liit on kehtestanud taaskasutuse piirmäärad, mida Eesti peab hakkama alates maikuust täitma. Praegu me nõudele (taaskasutusse 50% joogipakendist) ei vasta ning kui me ka lähitulevikus sellega hakkama ei saa, tuleb trahvi maksta.

Küsimus pole selles, et peaksime trahvide kartuses uisapäisa totraid seadusi vastu võtma, vaid selles, kuidas ikkagi tagada inimväärne ja puhas elukeskkond ka meie lastele.