Rahvastikuinfo kodaniku ja ettevõtete teenistusse

Riigi andmed kodanike kohta peaksid olema inimestele ligipääsetavad, et nad saaksid teha parandusi ja jälgida, milleks tema kohta käivat infot kasutatakse.

Meile pole võõrad väitlused kodanikuandmete delikaatsuse ja puutumatuse üle. Mitte vähem pole vaieldud selle üle, kuidas saaks riik teada, kus tema kodanikud elavad, kui elukoha andmed on senimaani ütlusepõhised. Nagu ka rahvus, haridus jpm.

Samal ajal on paljud külastanud mõnd riigi peaandmebaase ühendava andmevahetuskihi X-tee kaudu kättesaadavaks muutunud registrit ja avastanud näiteks, et suur hulk riigi kogutud andmetest on valed või ebatäpsed. Näiteks info kodanikule kuuluvate kinnistute, elukoha, hariduse, sünnikoha jms osas. Nagu ikka vaidlustes, on ka siin mitmeid huvigruppe: riik tahab teada kõike ja kodanikud reeglina pole huvitatud, et nende iga sammu jälgitaks. Kuidas seda lahendada?

Lahendust otsigem osapooltele veidi ebamugava kompromissina. Teisisõnu võiks riik koguda infot kodanike kohta ja sätestada karmilt ka elukoha registreerimise kohustuse, kuid kodanik peaks demokraatlikus ühiskonnas saama läbi infosüsteemi teostada järelevalvet tema kohta kogutava info ja selle kasutuste kohta. Riigialamale saaks sel juhul läbi spetsiaalse teenuse nähtavaks kõik riigis ja omavalitsustes tema kohta kogutud andmekirjed, nende tekkimise ajalugu ja ka see, kes mis ülesande täitmiseks ja millal on neid vaadanud. Usun, et sellise teenuse loomine aitaks parandada nii riigi käes oleva info kvaliteeti kui ka võimaldaks vältida seda, et keegi uudishimulik ametnik niisama oma sõbrale tasuta teenust osutades kodanike andmebaasides ei sobraks.

Salateenistused võivad tahta teha päringuid jälgi jätmata, kuid see poleks demokraatlik, sest ka salateenistuste poolt riigi andmekogudest kogutud info riigialamate kohta ei tohiks viimastel jääda teadmata. Olen nõus, et uurimise käigus ei saa seda teha, kuid oleksin ka rahul, kui näiteks 3?5 aasta möödudes mõnest uurimisest saan infopäringuga teada, milline kaitsepolitsei töötaja ja mis juurdluse raames mu andmetest huvitus.

Samuti on kodaniku seisukohast oluline, et alati, kui riik või omavalitsus palub täita ankeet, jõuavad andmed teatud aja jooksul läbi infosüsteemi kodaniku silmadeni. Teisisõnu: kui olen vahetanud hiljuti elukohta ning vormistan uut juhiluba, peaks minu poolt riigile edastatud uus aadress olema kättesaadav kõigile volitatud instantsidele ning registritesse tehtud muudatused peaks olema näha ka minule.

Teisalt võiks riik ka tänaste seaduserakenduste taustal pakkuda kogutavat infot müügiks otsepostitushuvilistele ettevõtetele ja organisatsioonidele. Nii nagu see on levinud mujal arenenud ühiskondades, kuid on meil veel lapsekingades. Teenusel oleks iva muidugi ainult tingimusel, et teenuse tellija ei tohi pääseda ligi kodanike andmetele, postituse teeb tema eest ära riik või spetsiaalselt selleks volitatud institutsioon. Et me ei peaks muretsema, et meie haiguslugu saaks näiteks teatavaks mõnele agressiivsele ravimifirmale või et mõni hingedejanuline erakond oma liidri meie magamistoaakna taha saadaks.

Samas tuleb aga tunnistada, et kui mõni erakond või ravimifirma soovib oma kampaania suunata HIVi nakatunud kõrgharidusega meessoost Ida-Virumaa elanikeni vanuses 18?35, siis saaks ta seda edukalt teha ja riik teeniks teenuselt kenakese summa oma registrite arendamiseks.

Kõige olulisem puudus tänastel riigiregistritel ongi just see, et kodanik ei oma ülevaadet tema kohta kogutud info kohta, mistõttu puudub tal teave selle kvaliteedi osas ning viimastest tulenevalt pole riik just kindel, kas tema poolt kogutud info ka tegelikkusele vastab. Või on info perfokaardilt arvutisse toksides kogemata muundunud. Ettepanek siinkohal oleks lihtne: ehitage riigi registreid ja andmekogusid selliselt, et igaühele neist saaks oma andmete osas ligi kodanik. Siis looge talle võimalus ja huvitatus aidata kaasa andmete täpsustamisele. Ja siis kasutage neid andmeid seadusega ettenähtud korras. Ning teenige raha erasektorist. q