Vinoteegid suunavad eestlase veinimaitset

Veinidest, mis mujal maailmas on väga suured tegijad, pole enamik siinseid veinijoojaid veel kuulnudki, leiab Caballero vinoteegi pidaja Andre Peremees, kelle tõsisem veinihuvi sai alguse sellest, kui ta maitses Lõuna-Aafrika veine ja nendest niivõrd vaimustus, et pani aluse ühele esimestest vinoteekidest.

?Meie inimesed armastavad pehmet, paksemat, täidlasemat ja mittehappelist punast veini, mis on pärit kas T?iilist, Austraaliast või Hispaaniast,? leiab Tallinnas Viru tänav 18 asuva Veinipööningu omanik, endine Gustav Adolfi Gümnaasiumi füüsikaõpetaja August Alop. Kui inimesed tulevad vinoteeki, siis kõige soositumad veinimaad ongi hetkel Hispaania ja T?iili.

Võib märgata, et veinihuvilistel on küllaltki kinnistunud valikud, sest on neid, kes peavad lugu vaid Vana Maailma veinidest. ?Tullakse vinoteeki ja püütakse endast jätta väga haritud ning veiniteadja inimese muljet ning ikka küsitakse neid piirkondi, mida iga inimene on kuulnud ja proovinud,? kirjeldab August Alop. ?Kuid Prantsusmaal on ka palju põnevaid ja märksa odavamaid veinipiirkondi kui Bordeaux.?

Vinoteekide külastajaid on võimalik siiski natuke suunata, leiavad mõlemad vinoteegiomanikud. Näiteks Bordeaux? veinide juurest Hispaania veinide juurde, sest ka seal on häid ja maitseomadustelt sarnaseid veine. ?T?iili veinid on eestlase maitse kohased,? kinnitab Andre Peremees. T?iili jääb veinitootja riigina kaheksandale kohale, teadaolevalt on Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa esikolmikuks. T?iilist tuuakse Eestisse enamasti vaid Santiago ümbruses valmistatud veine. Caballero vinoteegist aga leiab ka T?iili äärealadel valminud veine.

Veinimaade kohta on käibel termin best buy ? parim ost; veini kätketud maitset on võrreldud hinnaga, mille eest see kätte saadi. Sellisteks best buy maadeks ongi T?iili ja Hispaania. ?Saada sarnast hinda ja kvaliteeti kätte näiteks Uus-Meremaa või Austraalia veinidest on üsna võimatu. Ka prantslaste käest mitte, sest kui juba üks Prantsuse vein on hea, siis osatakse selle eest ka hinda küsida,? teab Andre Peremees kindlalt.

Argentina on igati huvitav veinimaa, kuigi Argentina on põhjendamatult vähe tähelepanu pälvinud, olles tegelikult maailmas viies viinamarjaveinide tootjariik. Argentina veinitoodang on sortide mõttes küllaltki üksluine, 90% kogu istutatud viinamarjadest on Malbeck.

Viinamari on väga huvitava hingeeluga taim. Mida viletsam muld, seda paremat viinamarjasaaki on võimalik koguda. ?Selle näiteks on ka Prantsusmaa Bordeaux? veinide piirkond Graves, kus viinamarjad on pandud kasvama kruusakarjääri ja sealt saadakse tohutult häid saake. Või näiteks Tavelle, kus valmistatakse roosasid veine. Mulla asemel on seal lubjakivihunnik, kus kõik laiutaksid käsi, et mis me sellega pihta hakkame, aga viinamarjad kasvavad seal hästi,? kirjeldab paljudes viinamarjaistandustes ringi reisinud Andre Peremees.

Itaalia üks kuulsamaid veine on Chianti Sangiovese viinamarjast, kuigi Eesti maitse jaoks tundub see kole hapu. Itaalia on viimase viie aastaga väga palju tõstnud oma veinide tehnoloogia ja pudeldamise kvaliteeti. On aru saadud, et võib toota ka vähe. Mida vähem ühe põõsa kohta toodangut, seda kontsentreeritum on mahl ning seda kallimalt saab kvaliteetveini müüa.

Sitsiilias toodetakse portveinilaadseid veine, seal on hakatud kasvatama võimsaid ja tugevaid punaseid viinamarju. Tehakse imet selliste kohalike veinisortidega nagu Negroamaro ja Nero d?Avola. Siiski võtavad eestlased Itaalia veine väga ettevaatlikult vastu ja väga raske on neid müüa, leiavad mõlemad vinoteegiomanikud.

Ka Austraalia veinid on muutunud väga populaarseks, kuigi Eestisse toodavad veinid pärinevad kõik ühelt veinifirmalt. Austraaliale on eriti omane punane viinamari Shiraz, mis armastab väga sooja kliimat ning annab ?okolaadimaitselise magusa lõpuga, kuigi kuiva veini.

?Kui Uue Maailma veini hulgihind läheb juba üle 200 krooni, siis seda on praktiliselt võimatu müüa, aga kui sama juhtub Prantsuse veiniga, siis kõik leiavad, et asi on normaalne,? leiab kuus aastat vinoteeki pidanud August Alop.

?Viis aastat tagasi, kui Uue Maailma veinid olid umbes kümme korda odavamad kui Prantsusmaa veinid, hakati neid tarbima ning Prantsusmaa unustati peaaegu ära. Paar aastat tagasi ei tarbinud ma isegi eriti Prantsusmaa veine. Nüüd hindan jälle veiniklassikat ning neid peeneid ja hõrke maitseid, mida nad pakuvad. Maitsenüansse ning pika järelmaitse võlusid pakuvad ikka Vana Maailma veinid,? kinnitab Andre Peremees.

Caballero vinoteegi klientuuriks on Tallinna väga teadlik tarbijaskond. ?Meie juures saab lauale väga normaalse veini 100 krooniga, restoranis sellist asja ei juhtu,? rõhutab Andre Peremees. ?Meie vinoteegi idee on väga altruistlik, me harjutame inimesi tarbima kallemaid veine ning selleks me korraldame ka üritusi, mille eest lisatasu ei võeta. Meil on isegi oma parkla, kuhu saab auto ka ööseks jätta, kui ollakse tulnud veine tarbima.?

Tavaliselt tellitakse 200?300 kroonist veini, selle hinnataseme vahele jäävadki Caballero põhimüügi veinid. Selle eest saab aga juba väga ja väga häid veine.

Vinoteegis käib ka inimesi, kes tellivad igal nädalavahetusel ühte ja sedasama veini, hoolimata sellest, et veinivalik vaheldub ja täieneb.

Eestis on teadaolevalt kokku 4000 veinisorti. Keskmine veini hind Veinipööningul on 200?300 krooni pudel. ?On kliente, kes maksavad rõõmuga 400 krooni pudeli eest. Aga kui on suuremad üritused, siis neil puhkudel võib lauale leida ka võimalikult odavaid ja häid veine, mida saab näiteks 100 krooni eest,? räägib Alop.

Eestlaste veinitarbimises kasvuruumi veel on, kuid ega tarbimine enam palju ei suurene. Arenemine toimub pigem veinide hinna osas ? need, kes enne valisid 60?70kroonise veini, joovad nüüd 90- või 100kroonist, kirjeldab August Alop.