Maksuametist erinev käsitlus lubatud

Avalikkus on arutanud praeguste õiguslike arusaamade kohaldamist lähiminevikus tehtud tehingutele, kui äri- ja õigusruum erinesid oluliselt praegusest. Kuidas pidi maksumaksja toimima näiteks kolm või viis aastat tagasi erinevaid tõlgendusi võimaldavas olukorras, kus puudusid nii haldus- kui ka kohtupraktika?

Võimaliku lahenduse leiab euroopalikust printsiibist, milleks on maksumaksja vabadus oma õiguskäsitusele, mida Eestis on oma loengutes tutvustanud riigikohtu liige Erik Kergandberg. Selle järgi on igaühel vabadus maksuametist erinevale õiguskäsitusele, kui see on mõistlikult põhjendatud maksuseaduste raames. Selle printsiibi rakendamisel juhinduvad näiteks Saksa ametkonnad põhimõttest, et maksumaksja väidet erinevale õiguskäsitusele tuleb aktsepteerida juhul, kui see ei ole vastuolus riigis kujunenud haldus- ja kohtupraktikaga.

Hoolimata sellest, kas maksuamet nõustub maksumaksja õiguskäsitusega või koostab ettekirjutuse täiendavate maksude tasumiseks, saab riigi ainus sanktsioon olla maksumaksjale erinevast õiguskäsitusest johtuvalt maksuotsus.

Eesti haldus- ja kohtupraktika on maksuasjades küllaltki õhuke. Erinevalt Saksamaast, kus erinev õiguskäsitus on aktsepteeritav juhul, kui see pole vastuolus haldus- ja kohtupraktikaga, on Eesti maksumaksja tihti olukorras, kus praktika sootuks puudub.

Kindlasti ei ole erineva õiguskäsituse vabadusest tulenevad maksumaksja otsused maksudeklaratsioonide esitamisel ja maksusummade ülekandmisel kriminaalkorras karistatavad. Õigusriigis ei saa kedagi karistada põhjendatud õigusliku seisukoha pärast. Muidu kujuneks olukord, kus iga maksumaksja või tema tippjuht, kellele maksuamet on teinud ettekirjutuse rohkem kui 500 000 krooni ulatuses, tuleks võtta kriminaalkorras vastutusele. See on aga nii õiguslikult kui poliitiliselt absurdne.

Ometi pole haruldane olukord, kus maksumaksja tegevust uuritakse ning antakse sellele hinnang nii kriminaalmenetluses kui halduskorras. Tavalise maksumaksja jaoks on tähtis kindlus, et juhul, kui talle või tema juhitud ettevõttele on maksuamet näiteks revisjoni käigus ettekirjutuse koostanud, ei vii see kriminaalmenetluseni. Kriminaalvastutuse peaks välistama maksuhaldurist erineva õiguskäsituse õigus ? seda muidugi eeldusel, et tegemist on tõesti erineva õiguskäsitusega, millega ei kaasne näiteks dokumentide võltsimist.

Euroopa õigusruumis kaitstakse veel üht põhimõtet: ne bis in idem ? mitte kaks korda ühe teo eest. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon sätestab, et mitte kellegi üle ei tohi sama riigi seaduste alusel teistkordselt kohut mõista teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduste alusel lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Euroopa inimõiguste kohtu praktikas tõlgendatakse lõpliku õigeks- või süüdimõistmisena ka halduskaristuse määramist või sellest keeldumist. Seega: kui õigussubjekti suhtes on jõustunud haldusotsus, millega määrati sanktsioon, ei ole samade faktide alusel kriminaalmenetlus enam võimalik.

Ka Eesti põhiseaduse järgi ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles ta on vastavalt seadusele lõplikult süüdi või õigeks mõistetud. Selle taustal võib küsida, kas isikut saab anda kohtu alla, kui maksuhaldur on varem läbiviidud revisjoni raames kirjalikult kinnitanud, et maksud on makstud õigesti, hiljem aga leiab, et tippjuht on toime pannud maksukuriteo? Vastus sõltub sellest, kas lähtuda täht-tähelt jõustunud kohtuotsusest või põhiseaduse ja mainitud konventsiooni vaimust. Viimasel juhul on jõustunud õigeks- või süüdimõistmisena käsitletav ka haldusorgani eelnev otsus.

Tõenäoliselt on just see lähenemine õige, ometi võib olukord kujuneda teistsuguseks. Oletame, et ettevõtja X suhtes algatatakse kriminaalmenetlus maksukuriteo tunnustel ning kohus mõistab ta õigeks. Isegi kui ettevõtja X tegutses erineva õiguskäsituse printsiibi alusel ning halduskorras oleks võimalik määrata täiendavad maksud, tuleb autorite arvates siiski asuda seisukohale, et pärast õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole see enam võimalik.