Maive Rute tõi Eestisse laenukäenduse teenuse

Mida andis Teile töö USA nõuandeorganisatsiooni VOCA Eesti programmi direktorina?

Sisuliselt oli see esimene tõsine töökoht. Oli suur vedamine, et nii noorele inimesele usaldati programmidirektori koht.

Olin siis nii 25aastane, mäletan oma töölevõtmise vestlust Washingtoni direktoriga, kes ütles poolnaljatamisi, et mul on kaks probleemi, esiteks, et olen naine, ja teiseks, et nii noor. See töökoht oli minu edasise karjääri suhtes väga otsustav. Esiteks oli seal palju vastutust ja samas nõudis see koht mitmekesiseid oskusi. Mul aga oli pealehakkamise julgust. See oli ka põnev töö Eestimaa tundmaõppimise mõttes.

Mis on Teie edasises tööelus muutusi tinginud?

Põhihuvi suundus mul ikka ettevõtluse finantseerimise suunas, mis on olnudki läbivaks jooneks. Olen otsinud uusi väljakutseid, et ennast teostada. Kui vaatan neid kohti, kus olen lühemalt töötanud, siis need on sellised ametid, kus on tekkinud rutiin ja olen leidnud, et võimed ja oskused võimaldavad vastu võtta ka suuremaid ülesandeid.

Mida peate ise oma suurimaks saavutuseks?

Suurimaks saavutuseks on vast see, et suutsime Eestis algatada laenude käendamise kui ettevõtluse arendustegevuse. Igaüks tahab ju olla mingi asja maaletooja mina võin end nimetada laenukäenduste toetuse maaletoojaks. 1997. aastal olid pangad veel selles osas väga skeptilised.

Kui palju pühendumist nõudis magistritöö tegemine? Kas need kaks aastat möödusid teil ilma mingisuguse vaba ajata?

Just nimelt. See oli nii suur pühendumine, et aeg oli mul 15 minuti täpsusega paika pandud. Hommikul 7.00 üles, väike hommikujooks, õhtul pärast tööd õppima, kodutöid tegema ja ka keelt õppima. Kõik laupäevad ja pühapäevad takka järele.

Samas, et see asi õnnestus ning nii tervis kui ka pere vastu pidasid, on hea. Töötasin graafiku järgi viis nädalat kodus ja kolm nädalat Austrias. Magistritöö teema oli väikeettevõtluse finantseerimine Eestis.

Olete ka ise koolitaja. Kui palju on aega end veel teiste koolitamistele pühendada?

Täiskasvanute treenimine oli algselt hobi ja on nüüd muutunud teiseks elukutseks. Asi sai alguse Eesti Noorte Kommertskojast. Sealt tekkis huvi, läbisin treeneri väljaõppe ja sain üritustelt palju positiivset tagasisidet. Aidata teistel edasi areneda ja hõlbustada neil uusi algusi leida on väga rikastav.

Põhiliselt olen teinud koolitusi avaliku esinemise, suhtlemise ja meeskonnatöö teemadel. Kui Invicta otsis endale kaastreenereid, siis kandideerisin ka. Eelmise aasta suvest saadik olen nendega koostööd teinud.

Muidugi on põhitöö koormus suur, nii et saan paariks päevaks kuus endale mõned koolitused võtta.

Kas naisjuhina tegutsedes on ka eeliseid või on hoopis raskem end meestekeskses maailmas kehtestada?

Olen kogenud, et mind kui naist võidakse diskrimineerida. Näiteks magistriõpingute ajal üks USA professor ilmselgelt diskrimineeris Ida-Euroopast pärit naisi ning pani kehvemaid hindeid. See on muidugi ebameeldiv.

Naisjuhil on vaja vahel eelarvamustega võidelda. Vahel, kui oled kuskil koosolekul ja midagi on vaja üles kirjutada, vaatavad mehed otsivalt kohe ainukese kohalviibiva naise poole. Loomulikult reageerin sellele nii, et ega mina ei pea teile üles kirjutama, kõik ju kirjaoskajad inimesed, valime protokollija. Kuid üldiselt Eesti on tolerantne.

Mehed muidugi saavad meestega saunas käia ja seal oma ärivestlusi pidada. Eks mina pean siis oma jutud mujal ära rääkima.

On Teil tööelus langusperioode ette tulnud?

Üks periood oli siis, kui olin just lõpetamas magistriõpinguid, töötades veel Price Waterhouse?is. Mulle pakuti Austrias tööd ühes pangas ja kaalusin tõsiselt Eestist lahkumist. See oli mitmekuine otsimisaeg, et mis on need väärtused, mille nimel elada ja töötada. Lahendus tuli hoopis kolmandast kandist, leidsin Eestis endale sellise töö, kus ma sain tõeliselt midagi anda.

Kas Balti?Ameerika ettevõtlusfondi läksite tööle konkursiga?

Jah, ma olen igale poole konkursiga läinud.

Millele toetute rasketel hetkedel?

Mulle on juba vanematekodust kaasa antud parandamatu optimism. Nii ma jõuan peagi sisemiselt arusaamisele, et kõige raskem tund kestab 60 minutit ja kõige raskem päev 24 tundi. Ja see läheb üle ja mööda ning järgmisel päeval on jälle päike väljas.

Mul on indikaator märkamiseks kui mu töökoormus on liiga suur ? kui tekib selline mõttejooks, et mina muudkui rabelen ja teised midagi ei tee, siis tean, et tuleb pidurit tõmmata.

Siis tuleb kas trenni minna, lähedaste inimestega olla, end välja magada või mida iganes muud teha, et tegutsemisrõõm tagasi tuleks.

Praegu kipub keskmine tööpäev mul ikka 11?12 tunni piirimaile tulema. Leian, et seda on tegelikult liiga palju, töö võiks ikka 8?9 tunni sisse ära mahtuda.

Kuidas olete oma eraelu ja tööelu ühendanud?

Ühelt poolt on nii, et tahan elada nende põhimõtete järgi, mis on kirjas Covey? raamatus ?Efektiivse inimese seitse harjumust?.

Austan seda mõtteviisi, et elus tuleb tasakaalu pidada ja seda kolmes aspektis ? tööelu, isiklik elu ja veel sõprade, huvialade pool. Olen püüdnud tasakaalu ka säilitada, kuid kui on väga pingeline aeg, siis kannatab kõige rohkem sõprade pool.

Mihkel Pärjamäe, Invicta nõukogu liige:

Maive Rutega seostub kõigepealt see, et ta tundub aktiivse ja positiivse inimesena. Olen teda näinud erinevais keskkondades toimimas. Ta on ikka naerusuine ja ma pole veel kordagi näinud, et ta millegagi või kellegagi rahul poleks. Ta saab erinevate inimestega ühele lainele ning temaga on lihtne koostööd teha. Samal ajal on ta loominguline ja eesmärgikindel.

Tavaliselt on inimestel ikka kas üks või teine pool hästi väljendunud, kuid Maive pakub ka palju oma ideid välja, kui oleme näiteks koos koolitusi ette valmistanud või projekte arutanud.