Tuleb teha lõpp panustamisele põlevkivienergeetikasse

Eesti põlevkivielektrijaamade kasutegur on täna maailma üks väiksemaid ja elektri jaotussüsteem amortiseerunud. Majanduse energeetiline intensiivsus on põlevkivienergeetika tõttu neli korda väiksem kui Soomes ja kümme korda väiksem kui Taanis. Peame leidma mõistlikud alternatiivid põlevkivienergeetikale. Investeerima peame niikuinii, meie valik on, kas investeerime kümne aasta pärast lootusetult vanamoodsasse süsteemi või tulevikutehnoloogiatesse.

Narva elektrijaamade katlad amortiseeruvad kümne aasta jooksul. Kaks aastat tagasi tehti otsus osta 2,4 miljardi krooni eest Narva kaks uut keevkihikatelt. Nende võimsus katab umbes neljandiku vajalikust elektritootmisvõimsusest. Elektri tootmise kasuteguri tõus võrreldes vanade kateldega on aga paraku väike ? 28%-lt 34%-le. Põhiheitme CO2 (süsihappegaas) ja energeetilise efektiivsusega seotud probleemid jäävad. Jääb ka Narva jaamade peamine häda, et elektri tootmisel tekkivat soojust pole seal kuskile panna ja sellega köetakse ümbruskonna ilma.

Nüüdisaegsete soojust ja elektrit koostootvate agregaatide kasutegur ulatub üle 80%. Sillamäe koostootmisjaamas on saavutatud 90%-line kasutegur, kuigi selle jaama ?iluviga? on muidugi maagaasi kasutamine.

Siiani on n-ö ametlik Eesti eesotsas Eesti Energiaga (EE) energeetika arendamisel mänginud ainult põlevkivi peale. EE äriplaan näeb ette kõigi põlevkiviagregaatide asemele uute ehitamise ning kogu põhi- ja jaotusvõrgu uuesti ehitamise Narvast algava puuna. Põhiline argument on, et põlevkivi on meie oma ja seda kasutades tagatakse varustuskindlus, samas kui energia import Venemaalt on halb, sest see viib sõltuvuseni.

Samas unustatakse, et pea kogu vedelkütus tuleb meile Venemaalt ja meie elektrivõrgud variseksid mõne tunniga kokku, kui Venemaa raiuks katki üheainsa traadi, mille kaudu toimub sageduse stabiliseerimine Eesti elektrivõrgus. Nii et tehniliselt oleme olnud ja jääme ka ELi liikmena sõltuvusse Venemaa heast tahtest.

Põlevkivi kui rahvusliku uhkuse, varustuskindluse ja madala hinna rõhutamine on mõeldud lihtsameelsete lollitamiseks. Viimasel ajal on siiski jätkustsenaariumi kõrval rääkima hakatud ka EE jagamisest ja elektrituru kiiremast avamisest. Viimane aeg on probleem pea pealt jalgadele pöörata.

Eesti on ratifitseerinud globaalse kliimamuutuste konventsiooni, et takistada CO2 kasvu atmosfääris ja selle kaudu kasvuhooneefekti teket. Põlevkivi, kivisöe ja nafta põletamine energia saamiseks on põhiline CO2 allikas. Kui tänased energia tootmise ja tarbimise tendentsid jätkuvad, võib 21. sajandi lõpuks CO2 aastane emissioon kasvada praegusega võrreldes enam kui kahekordseks ja maapinna keskmine temperatuur tõusta kuni 6 °C võrra.

See tooks kaasa ookeani pinna tõusu umbes meetri võrra. Kasvuhooneefekti süvenedes võib peatuda globaalne ookeanide vee konveierilint. Mõned eksperdid arvavad, et see võib juhtuda juba järgmisel kümnendil. Sel juhul külmeneks põhjapoolkera kliima oluliselt ja Eestis oleks soojenemise asemel oodata uut jääaega. Aga Eestis üritatakse teha nägu, et see meid ei puuduta.

Kui renoveerime ka ülejäänud põlevkivikatlad, seome end 20?30 aastaks pöördumatult põlevkivi külge ja jääme maailma suurte reostajate ja väheefektiivsete energeetikute gruppi. ELi liikmena on selline käitumine lausa direktiividega keelatud. Kui aga realiseeruvad Balti gaasi- ja elektriringid, pole avatud turu tingimustes ülepea võimalik ühtse Euroopa energiasüsteemi nurgas toota energiat vähem efektiivselt kui ülejäänud süsteemis.

Mis on siis meie valikud? Rehepaplikult vanamoodsat põlevkivienergeetikat arendades satuksime pärast eristaatuse lõppu aastal 2015 vägagi halba olukorda.

Ilmselt tuleks meil kiiresti hakata asendama siis veel küllalt kobedaid vahepeal renoveeritud põlevkivikatlaid, aga põhitakistus oleks samuti alles värskelt renoveeritud elektrijaotusvõrk, mis ei võimaldaks selleks ajaks juba eluõiguse võitnud hajaenergeetika elementide ? gaasiturbiinid, päikesepatareid, tuulegeneraatorid ? efektiivset kasutamist.

Me ei tohiks riskida sattumisega sellisesse ebamugavasse olukorda ning peaksime juba praegu oma eesmärgiks seadma kiire energiasüsteemi renoveerimise, mis sobib efektiivsuse ja keskkonnasõbralikkuse põhimõttega. Rohkem põlevkivikatlaid renoveerida ei tuleks.

Põhirõhk tuleks panna maagaasi ja kohalike kütuste baasil töötavate soojuse ja elektri koostootmisjaamade ehitamisele linnade ja suurtarbijate juurde. Tänapäevase hajutatud energiasüsteemi loomine kõrvaldaks ka takistused vesiniku ja taastuvenergia allikate laiemaks kasutuselevõtuks. Võiksime kuulutada uute energiatehnoloogiate rakendamise oma riiklikuks prioriteediks.

Autor: Raivo Vilu