Surnukirstul viisteist meest...

Rummi valmistatakse pea igal pool, kus kasvab selle tooraine suhkruroog. Tegelikult ongi rumm suhkrutootmise kõrvalprodukt, seda valmistatakse tavaliselt suhkruroo töötlemisjääkidest, melassist. Asjatundjad küll väidavad, et eriti kvaliteetne ja pehmemaitseline rumm aetakse otse suhkruroomahlast, kuid asjaarmastajal on selle ja tavalise, aastasadadega äraproovitud retsepti järgi valmistatud märjukese vahel küll raske vahet teha.

Ehkki kaasaegsed turundajad püüavad elu eest jätta muljet muretust troopilisest maitseelamusest, kipub rumm läbi ajaloo seostuma ikka pigem kõiksugu valgustkartvate asjatoimetustega ? mererööv, orjakaubandus, halastamatu ekspluateerimine suhkruistandustes... Mainelt (ehkki enamasti mitte isikkoosseisult) kõige soliidsem rummisõbralik organisatsioon oli Inglise Kuninglik Laevastik. Nimelt otsustas 1655. aastal Jamaika vallutanud admiral Penn madruste senise gallonilise päevase õlleratsiooni asendada pindise rummiannusega. Admirali tark otsus põhines loomulikult meditsiinilistel kaalutlustel: kuumas kliimas pidurdas joogiveele lisatud tilk rummi mõnevõrra haiguste levikut. Desinfitseerimisvahendina oli rumm kogu Inglise laevastikus sedavõrd levinud, et näiteks Trafalgari lahingus hukkunud admiral Nelsoni surnukeha toimetati kodumaale rummivaadis. Legend räägib aga, et jumalakartmatud madrused olla merekangelast prepareerinud vedeliku enne kodumaale jõudmist salaja ära joonud

Kunagine piraatide lemmikjook sarnanes praegu kaubandusvõrgus saada olevaga ehk ainult värvi poolest ? see oli väga kange ja robustse maitsega rüübe. Sammukese selle suupärasemaks muutmisel tegi 1740. aastal admiral Edward Vernon, kes laevastikus valitseva rumminappuse tingimustes vähendas rummiratsiooni poole võrra ning andis käsu segada seda vee ja suhkruga. Laevastik oleks peaaegu mässama hakanud, aga uus jook, kapteni mantli järgi nimetatud grokk, sai ootamatult populaarseks.

1862. aastal ostis Kuubasse emigreerunud Kataloonia veinikaupmees don Facundo Bacardi Massó Santiago de Cubas 3500 peeso eest pisikese nahkhiirtest kubiseva rummivabriku. Pärast mitmesuguseid eksperimente selgus, et läbi söe filtreeritud rumm on hoopis pehmemaitselisem ning edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu. ?El ron del murcielago? sai kiiresti populaarseks, eriti pärast seda, kui Havannas resideeruvad ameeriklased seda Coca-Colaga segasid. See Cuba Libre nime all tuntud kokteil on ka eestlaste soosituim rummijook.

Paljude arvates aetakse maailma parimat rummi siiamaani Kuubal sotsialismi viljastavates tingimustes. Ent põnevat ja väga kvaliteetset rummi tehakse ka näiteks Dominikaani Vabariigis (Brugal), Haiitil (Barbancourt), Guatemaalas (Zacapa), Venetsueelas (Pampero) ning Martinique?il. Rääkimata muidugi Jamaicast, Puerto Ricost ja üldse kogu Kariibi mere rannikust, kus igal pisisaarel on oma rummivabrik. Eksootilisemate rummimaadena võib nimetada veel Austraaliat ja Indiat.