Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
On avalik saladus, et osa transiidist on suure plahvatusjõuga kraam. Öösiti logiseb mööda Tallinna transiidilaadungi ahelpomm. Teisalt olevat transiit ikkagi üks ülikasulik värk. Tegelikult on ülikasulik see eeskätt Venemaale: saab nii ilma asjakohase riskitasuta sokutada oma üliohtlikud ja kasumlikud veosed lähisvälismaale. Aga Eestile ei saa transiidipommide poolmuidu ringilogistamine kuidagi kasulik olla. Katastroofi puhul võib ohvrite arv ulatuda tuhandetesse ja aineline kahju kümnetesse miljarditesse. Kui paar kuud tagasi Põhja-Koreas langesid elektrijuhtmed kaubarongile, siis järgnenud ahelplahvatuse tagajärjel purunesid raudteeäärsed ehitised sadade meetrite ulatuses.
Olime tosin aastat tagasi tõesti raskes majandusolukorras ja sunnitud haarama raha järele kas või kuristiku servalt. Kuid praegu? Olles NATO vihmavarju all ja europudrumägede sees, olles maailma mõistes üle keskmise rikas riik, mille nimel me praegu nii mõtlematult riskime? Kas on ikka rahvuslikult õigustatud lubada edasi selliseid majandustegevusi, kus kellegi kogukäive läheb peaaegu täies ulatuses kasumina tema taskusse. Ja selle kübaratriki ainus võte on odavalt ja küüniliselt välismaale müüa rahvuslikku riski.
Tundlikke kliendiandmeid omavad advokaadibürood on küberkurjategijate pidevas huviorbiidis, mistõttu nõuab advokatuur, et küberturvalisus oleks tagatud kõrgeimal tasemel. Et nõuded saaksid täidetud ka päriselt ning ka töötajate teadlikkus tõstetud, on mõistlik kaasata oma ala spetsialistid, usub advokaadibüroo TARK juhtivpartner Tanel Tark.