Töölepinguseadus on jõudnud tasakaalu

Olen veendunud, et oma põhiolemuselt on eelnõu tööturu osapoolte jaoks tasakaalus. Seda viimast tõendab ehk ka asjaolu, et mõlemad pooled: nii tööandjad kui -võtjad on väljendanud selget rahulolematust eelnõu suhtes. See on selge märk sellest, et seadus on jõudmas tasemele, mis võib olla optimaalne.

Koos Riigikoguga läheb peatselt suvepuhkusele ka töölepinguseaduse eelnõu, et siis sügisel puhanuna taas päevakorrale tulla. Nüüd puhkuse hakul on õige aeg võtta kokku see töölepinguseaduse ümber käinud nagistamine, sebimine, mäss ja trall.

25. veebruaril võttis Riigikogu esimest korda selle tööinimeste tähtsa dokumendi ette. Jah, tuleb nentida, et võib-olla oli eelnõu esimest korda saali astudes tõesti veel veidi toores ja seetõttu olid igati teretulnud parlamendiliikmete kommentaarid, küsimused, ettepanekud ? kokku ligi 250 parandusettepanekut saalist ja 192 eksperdilt Tartu Ülikoolist. Sotsiaalkomisjoni liikmetel oli, mida vaagida. Võib öelda, et suurem osa parandusi olid mõistlikud ning neid ka arvestati seaduseelnõu kohendamisel.

Nüüd võin aga kindlalt väita, et see töölepinguseaduse eelnõu, mis on hetkel Riigikogu liikmete laudadel, on hea kvaliteediga korralik eelnõu. O

Töövõtjad on küll tahtnud aeg-ajalt näidata end kui töösuhte nõrgemat poolt, apelleerides selle hoiakuga suuremale kaitsele. Minu arvates pole iga hinna eest mõistlik võtta nõrgema hoiakut. Pealegi, kas väikeettevõttes on nõrgem pool ettevõtja, kes on julgenud ette võtta mõne projekti, või spetsialist, kelle najal kogu ettevõte püsib? Leian, et töösuhte osapooled on tõepoolest partnerid, kel mõlemal on oma roll ja vastutus, ning seetõttu peabki seadus lähtuma mõlema osapoole huvidest. Kas üldse ja kui, siis millises suunas ja kui palju seadus kalduma peaks, see jääb nüüd riigikogulaste selgeks arutada.

Küll ei jaga ma mõne tööandjate esindaja arvamust, et muutuv keskkond vajab täiesti reguleerimata töösuhteid ja lõputut vabadust omavahel kokku leppida. Kindlasti peavad töötaja jaoks tema õigused ja kohustused üheselt selged olema. Samuti on tööandjatel oma kohustused ja nende täitmata jätmine toob kaasa töötaja õigustatud pahameele ning võimaluse kompensatsioonide nõudmiseks.

Töötajale ei saa panna kohustust kanda ettevõtlusriski, kuid iseenesest mõistetav on, et partnerid üksteise asju ei lõhu ja teineteisele teadlikult kahju ei tee. Partnerluse põhimõtteid arvestades peavad mõlemad pooled lähtuma vastastikusest usaldusest ja vastutusest. Kui midagi juhtubki töötaja süül katki minema, siis on normaalne, et ta kahju ka teatud ulatuses hüvitab. Teisalt ei saa luua õhkkonda, kus partnerid tegutsevad pideva leppetrahvi ja vastutusmenetluse ootuses. Töösuhe ei ole ju karistus, vaid võimalus mõlemale poolele.

Igal juhul ei kavatse ma ministrina seda eelnõud tagasi võtta, vaid loodan jätkuvalt, et vaidlustes sünnib lõplik tõde. Kinnitan nii töötajatele kui tööandjatele, et teie esindajate ettepanekud on võrdselt arutamist väärt ning minu jaoks selgelt teadvustatud. Loodan vaid, et liigse tähelepanu alla ei võeta enam liigselt kaldu olevaid ettepanekuid.

See 600 000 töötegijat ja ligi 50 000 ettevõtet puudutav seadus on olnud vähemalt kuue aasta vanune epopöa ning loodan, et ühise tööga on sest võimalik saada korralik seadus.