Päris muusika pidu

Viljandi Pärimusmuusika Festival kõnetab eestlasi meie enda muusikalises emakeeles ning näitab, kui nooruslik ja elujõuline see võib olla.

Viljandis võib sel nädalavahetusel näha ja kuulata suuremat jagu praeguseid kõige paremaid kodumaiseid rahvamuusikatöötlusi esitavaid ansambleid ning valitud välismaiseid külalisi. Festivali seekordseks peateemaks on torud ja viled: kuulda võib nii parimaid eesti torupillimängijaid kui ka keldi torupille, Maroko araabia pasunaid, Balkani klezmer-traditsiooni puhkpille ning indiaani flööti.

Festival pole ainult passiivseks kuulamiseks: kaasa võiks võtta mõne vilelise või puhutava pilli, et siis õpitubades midagi ise selgeks saada. Kavas on ka parmupilliõpituba. Peale selle võib iga mees minna laulma vanu meestelaule (naisi sinna ei lasta). Õpetatakse ka naiste regilaule, samuti saab Viljandi keskväljakul iga päev kaks korda ja igal õhtul vabalt tantsida.

Korraldajad ei nimeta festivali peaesinejat ? igaüks kuulaku ise, kes tema lemmikuks saab. Minu jaoks on peaesinejateks üsna värske kõlaga Saba&Sarved ning Krää. Mõlemad pakuvad Vägilaste ja Neiokõisi mahedatele ja leebetele äraproovitud rahvamuusikatöötlustele jõulisemat-marulisemat vaheldust Rootsi ansamblite Hedningarna või Garmarna laadis.

Kes siiani on pidanud eesti rahvalaulu ja -muusikat loomult kurvameelseks ja ühetooniliseks, võib neid kahte rühma kuulates sellest eelarvamusest vabaneda.

Viljandi Kultuuriakadeemiast võrsunud Saba&Sarved mängivad kiirelt ja särtsakalt etnorokki kalduvaid tantsulugusid (labajalavalsid, polkad) ja laulavad kogu oma hääle jõuga võimsaid Lõuna-Eesti rahvalaule.

Sel kevadel Krää-nimelise ansambli moodustanud Tartu noored rahvamuusikud on tegelikult juba aastaid koos laulnud ja pilli mänginud, nüüd aga võimendatakse laulude kõla torupillide, trummi, kitarride ja muude pillidega. Samadest allikatest pärit rahulikumat muusikat teevad Vägilased ja Virre.

Päris noortest tegijatest on ennast juba tõestanud Värska poiste bänd Zetod (Rohelisel laval laupäeval kl 15), kes esitavad autentset setu folkpunki. Tänavusel Põlva rahvamuusikatöötluste festivalil said publiku lemmikuteks just nemad.

Neile, kes tantsitavast muusikast niivõrd ei hooli, võiks välismaistest külalistest soovitada napoli rahvapärast laulutraditsiooni levitavat rühma Napolincanto. Itaalias öeldakse, et põhja pool Roomat tehakse tööd, Roomas süüakse ja lõuna pool lauldakse. Siiski on seda lõunapoolse Itaalia kultuuri üle Euroopa tuntud väljendust Eestis seni vähe kuulda olnud. Ei maksa maha magada.

Eesti ETNO laager on eelkõige noorematele inimestele mõeldud laager, kes soovivad pillimängu, laulu või tantsu õppida. Suurem jagu etnokaid on 15?25aastased, aga igal aastal on olnud küllalt ka vanemaid ja nooremaid osavõtjaid, näiteks väiksemaid lapsi koos ema või isaga.

Laager peetakse maha enne pärimusmuusika festivali (tänavu 16.?22. juulini), nii et lõpuks on osalejatel võimalus näidata festivalipublikule, mida nad on nädalaga õppinud.

Sel aastal oli laagris viis rühma: laulmine-tantsimine, kandlemäng, kandlemeisterdamine ja kaks ansamblimängu rühma. Etnokate kirjus seltskonnas on nii päris algajaid, neid, kes juba midagi oskavad, kui ka tõelisi meistreid.

Paljud on mõistnud, et ETNO laager on väärt asi, nii et osavõttu tuleks aegsasti planeerida: tänavu said laagri 106 kohta täis registreerimise nelja esimese päevaga märtsi alguses.

Lähem teave: Krista Sildoja, [email protected]